Lapsed-lilled · Minu inimesed · Panda

Maailm on muutunud

Üle kuu aja oli Põnnil vaja minna linna.

Seni oli ta vegeteerinud suht maailma serval, kus hommikuti kires kõrvalmaja kukk ja tuuleilmaga kogunesid kitesurfarid iilidest viimast võtma. Magades lõunani ja koperdades poole ööni üleval nagu karantiinis ikka, ühendudes muu maailmaga vahepeal videosilla vahendusel ning kooserdades köögis ringi, sest koolitööd vajasid tegemist. Viimast sellepärast, et Põnn õpib esimest aastat kokaks ja kool on kinni. Põnn on seitseteist aastat vana.

Aga linna oli tal minna vaja nüüd sellepärast, et oli käimas parasjagu praktikanädal ja selmet mõnes peenes restoranis asjatada, anti käsk kätte kogu kupatusega ikka koduköögis maha saada. Ja kutsuti kooli vajalike koostisosade järgi. Sellesama toidukasti järele Põnn teel oligi.

Oli tema siis niisiis ühel harjumatult varahommikul liikumas kooli poole, silmad und täis, klapid peas ja nina telefonis nagu temavanustel ikka. Ja lõikamas lühemat teed trammi peale üle Kadrioru pargimuru nagu varasemalt ikka. Aimamata ühtegi halba nagu tavaliselt ikka.

Aga siis käis järsku mürts! ja kohe peale seda lõid punased tuled ümberringi sähvima ja sireen koledasti üürgama.

Põnn kargas ühe hüppega kolm meetrit tagasi ja literaalselt sittus end täis. Ma tsiteerin siinkohal teda ennast ja temavanuste keeles tähendab see siis seda, et ta ehmatas ikka koledal kombel. Esimesest südarist üle saanud ja vaadanud, et varjatud kaameraid nagu ka pole kuskil näha, hakkas ta siis ettevaatlikult uurima seda huilgavat ja vilkuvat asjandust enda ees. Oli too punane kastike, mis tundus teda solvunud ilmega põrnitsevat, lõpetas siis lõpuks oma kisa, pööras ümber ja sõitis sahisedes sildi alla. Sildil seisis kiri: “Palun ära sega, ma teen siin tööd!”

Oma unises ja hajameelses paralleelmaailmas Põnn oli kokku põrganud robotiga. Muruniiduk-robotiga.

“Teadsa, emme, maailm on ikka muutunud,” võttis Põnn oma loo kokku, kui oli mulle selle kogu oma kirkuses ümber jutustanud. “Ma ei tea, kas ma julgengi sellesse üldse enam tagasi minna.” Ja ma noogutasin talle nõusolevalt, niipalju, kui naerukrampides väänlemine seda vähegi võimaldas.

Panda

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.