Elämä on · Lihtsalt on nii · Oravarattas sees · Tusk ja hala

TGIF=Thank God it´s Friday

Reede hommikul ärkan kell 4. Teoreetiliselt. Praktikas muidugi mitte, sest ma ei saaks never kell 4 üles. Sestap ei lähe ma üldse magama ja vaatan öö läbi kordusest Kardashiane järgi. Neilt on palju õppida, näiteks nagu seda, kuidas nad kogu aeg üksteisele komplimente teevad. Ma tahaks ka nii. Ma hakkan ka nii.

Kell 5 olen lennujaamas, sest Marek läheb kella 6se lennuki peale. Ta teeb seda nii jummala tihti, et tean raudpolt, et kõik maailma lennukid väljuvad lennujaamast kell friikin 5 hommikul. Eriti äärmisel juhul kell 6. Täna ongi see äärmine juht, muidu ma oleks siin juba kell 4 ja oleks saanud tund aega vähem Kardashiane vaadata.

1

/Fun fact. Kell 4.27 ehk mõni minut enne kodust väljasõitmist saadab Statoil Marekile sõnumi, et tal on veel välja vôtmata mingi vôidetud pudel vett sealt. Mingil pôhjusel keegi teeb siuksel ajal turundust, tundub, ilmselt mõni popikas dude sealt 5am klubist. Igastahes viib tee lennujaama justnimelt Statoilist mööda elik kell 4.39 elik 12 min peale sõnumi saamist astub Marek Stati uksest sisse nagu ôige mees kunagi ja nôuab oma lubatud pudelit vett. Ega vaevu muidugi elu-unisele müüjale ometigi seletama, et ta puhtjuhuslikult sealt lennuki peale rutates enivei möödasõidul läbi kalpsab. Oma pudelivee tema saab ja müüja nägu seejuures pehmelt öeldes tiba üllatunud. /

Kell 6.15 hommikul valmistun taas kodus üles sikutama oma suuremat põnni, et ta ikka kindlasti jõuaks 6.50 bussi peale ja ei jääks kooli hiljaks. Põnn on end ise üles sikutanud ja väidab, et on ärkvel ja jõuab. Ja kuigi üleüldse niimoodi välja ei näe, et oleks ja jõuaks, siis kuidagi imekombel ongi ja jõuabki. Ainult suhelda me paraku rohkem ei jõua.

Kell 7.30 hommikul valmistun üles sikutama oma kahte nooremat põnni, et ka nemad kindlasti uksest välja saaks ja ei jääks kooli hiljaks. Nähes kui närbunud nemad aga nädalast on, loobun sellest mõttest. Las neil olla vahepeal õnnelik lapsepõlv. Ja minul tervelt kaks tundi suht rahutut siplemist une ja ärkveloleku vahelises seisundis.

Kell 10 kirjutab Liisi telefonisse padja kõrval: “Tuled, eks?” “Mhmh,” noogutan, silmad kinni, telefoni poole enne kui taipan, et päris nii ta seda vist ikka ei näe/kuule.

Kell 11 veedan igastahes aega beebi-Laureniga nagu ma ikka aeg-ajalt beebi-Laureniga aega veedan. Või mõne muu beebiga. Või mõne suurema lapsega. Sest ma olen muuhulgas nimelt ka Liivimaa parim lapsehoidja. Eile lugesin beebi-Laurenit kärus jalutades ühe pikaleveninud raamatu lõpuni. Vihma tibutas ja tuul rebis raamatu lehti ja teised inimesed vaatasid mind nagu debiili.
See pilt on ka eilsest.

12

Beebi-Lauren läheb tuttu ja minul on terve tund aega molutada.
Või siis – vabagraafikulisel nagu mina – tööd teha.
Veel kallan vasakusse silma liitrijagu ravitilkasid, määrin peale poole meetri jagu oma kõikeravivat hormonaalkreeni ja teise pool meetrit jumestuskreemi, sest silmas on mul mingi jama /ei ole perevägivald, ei ole silmapõletik, ei ole nakkav, aga silm on paistes ja silmamuna seest punane ja selle vähimgi pööramine virutab vastiku valukiire otse ajju/. Eile seda veel ei olnud. Aga täna võõpan huuled ka erkpunaseks – mätśib vähemalt mu sama erkpunase silmamunaga.

2

Õues tuleb päike välja. Kannan päikeseprille, et mitte inimesi oma silmaga ära ehmatada ja nüüd on need täitsa asjakohased. Täis kevade tunne tuleb peale, aga lõhn… see lõhn ei ole veel õige.

Kell 14.30 olen linnas. Kohtun seal erakordselt kauni ja kelmika olevusega: ta on punane, tal on neli ratast ja ta tahab väga minu omaks saada. Ta ütleb mulle oma nime ka – Lady Marmelade. Tiirutame temaga ringe ja ringe ümber Kristiine keskuse parkla ja nendin, et tunne on vastastikune. Lehvitan Marmelade´le tema teel Tartusse järgi /sellepärast ma temaga just täna Tallinnas tutvungi selmet kodus magada, onja/ ja luban temaga peatselt jälle kohtuda. Ja mitte kunagi enam lahku minna.

Kell 15 palun oma hiljuti ärganud ja üldse mitte enam nii närbunud tüdrukuid linnast telefoni teel pelmeenid valmis keeta. Et ma saaksin koju tulles kohe sinna igast head ja paremat juurde lisada ja ühe peenemat sorti pelmeeniroa siva kokku keerata. Sest tavalist ma ei taha ja muuks pole aega. Ja seletan, kuidas seda teha. “Issand, emme, me oskame mingi sada aastat juba pelmeene keeta, ära ole nii naiivne!”

Ma siis ei ole naiivne ja kell 16 koju jõudes pole ühtegi pelmeeni muidugi veel külmkapistki välja võetud.

Keeran oma peenemat sorti pelmeeniroa algmaterjalist alates ise siva kokku. Akna taga on jumalik päikeseloojang. Ja kuusk särab selle taustal, sest mul pole veel olnud aega teda välja viia. Tahtmist ka muideks mitte.

3

Aga mul on aega nüüd – tervelt kümme minti. Niisama molutada.
Või siis – vabagraafikulisel nagu mina – kiiresti natsa tööd teha.

Kell 17.30 olen jälle linnas.

5

Sest eile lõpetasime Unicornidega oma esimese kursuse koondnimetusega Lava ja tänaseks oli korraldatud selleks puhuks fieldtrip – ekskursioon Estoniasse, giidiga ja lava taha ja igale poole.

7

Tegelt on nali minu kulul, sest ma ise selle korraldasin, õigemini mina andsin ette idee ja justnimelt tänase päeva. Vaatan Estonia lavalt saali ja üritan ette kujutada, et ma peaksin seal täna esinema. Täissaalile. Etüüdiga teemal kui väsinud ma tegelt olen. Ja näen, kuidas kõik tõusevad püsti ja aplodeerivad maruliselt…

6

Võpatan end oma kujutluspildist lahti. Saal on endiselt tühi. Vist oli see uni ja vist jäin sekundiks tukkuma. Püstijalu ja lahtiste silmadega.
I need more coffee.
Nii umbes kümme liitrit veel.

Pärast ostame Solarisest mochi palle. Ma ei suuda seisukohta võtta, kas need on nagu ülihead või ei meeldi mulle üldse.

8

Karen toob meid koju. Sest ennetades reedeõhtule omaselt puuduvaid vabu parklakohti Solarises olin tulnud linna Citybeega. Citybee mulle igastahes meeldib väga.

4

Teel koju räägib Karen, et kolib peatselt Dubaisse tagasi, sest tema uus start-up sai Dubais kiirendisse. Üle-eelmine õhtu olin endale pühalikult lubanud ükskord ka varem magama minna, aga satun siis ühe podcast´i peale, kus just Karen on külaliseks ja räägib, mida ta enne Dubais tegi. Ja veel enne igalpool mujal maailmas. Kuulan, suu ammuli peas, kuni kella neljani hommikul ja niipalju siis varasest magamaminekust.
Mis põnevaid elusid inimesed küll elavad! Ja seda täitsa üldse mitte püstijalu tukkudes ja ilma teise kümneliitrise kohvikoguseta.

Kontakteerun vahelduseks oma suurema põnniga, aga ta ei võta toru. Halan talle messengeris: “kus sa oled? millal sa tuled? ma ei näe sind üldse enam! ma ei tea üldse, mis elu sa elad!!!”

Saan vastuse: “emme, chill, kõik on hästi. ma elan oma elu.”

Nojah siis. Mu suurem põnn on 16-aastane.

Kell on umbes 9. Mul on jälle tervelt paar tundi aega niisama molutada.
Või siis – vabagraafikulisel nagu mina – taaskord tööd teha.

Silm on endiselt punane, aga vähemalt selle pööramine ei tee tekita enam põrguvalu ajus. Kõikeraviv teeb oma tööd.

Vahepeal tuleb liinile Elinor. “Kuule, täna kell 1 Kaptenimajas, kas sa tuled?”
Pardon-moi. Täna ma jätan vahele.

Sest kell 23.30 olen ma jälle lennujaamas. See on siis, kui su meespool Selveri asemel Saksamaal toidupoes hakkab käima. Ja hoolitseva kaaslasena mõtlen, et tegelt on ju tore, kui sul keegi lennuki pealt tulles vastas on. Lennujaama ees seisab megakogus taksosid. Ühel neist on külje peal kiri: meie sõidame kogu aeg. Tunnen ennast nagu see takso.

9

Pauliineke oli tungivalt avaldanud soovi kaasa tulla. Teel lennujaama räägib ta mulle, et vahetas oma maailmas mõttetu kaelkirjaku hoopis mõttekama draakoni vastu. Ma olen ammu tema maailmas toimuvaga ree pealt maas, aga vestluses oleks nagu viisakas osaleda.
“Miks kaelkirjak mõttetu on?”
“A mõtle ise, mida sa kaelkirjakuga ikka peale hakkad? No toidad ja jalutad ja ongi kõik. Õnneks oli ta väärtus ajas nii palju kasvanud, et pakkus kollektsionääridele huvi. Nii et päris hea diil. Sest vastupidiselt kaelkirjakule saab draakoniga igast asju teha.”

Nojah siis. Ja keskööl tolkneb ta rõõmsalt lennujaamas oma vastsaabunud issi kaenlas. Teen endale mälusoppi pisukese märkme: mida suuremaks need kaks saavad, seda rohkem ühte nägu lähevad.

10

Mu silm on järjekindlalt punane, aga vähemalt pole enam paistes ja teisega jälle peaaegu samasuurune. Kõikeraviv on oma töö teinud.

Kell 1 öösel olen taas kodus. Aeg oleks ehk lõpuks magama minna.

Või siis – vabagraafikulisel nagu mina – veel natsa tööd teha.

TGIF!

Aga homme on ju ometigi laupäev, puhkepäev, kui aega maa ja ilm kahe ööpäeva pikkust uneta aega tagasi magada, onja.

Arva uuesti.

Sest seesama keskööl lennujaamas ringi siiberdanud Pauliineke peab hommikul kl 9.15 olema Rahvusraamatukogu ees. Sest Pauliineke on nimelt alates sügisest little sister oma big sisteritele elik pesamuna FutureHeroes nimelises liikumises, mis on siis growth mindset driven leadership & business accelerator for 13-17-year-old girls to unlock their potential and create positive impact in the world. Teisisõnu: Pauliinekese kiirendi. Ja homne workshop toimub neil Tapa suurtükiväepataljonis, kuhu muidu üldse ei saa keegi kunagi niisama sissegi ja mingid NATO tegelased on mentorid ja mis-kõik-veel. Once in a lifetime opportunity ühesõnaga, nii seisis meilis. Mis omakorda tähendab seda, et seda sisse magada oleks suht lame. Ja kell 12.30 on minul ühe uue projekti raames koostöökokkusaamine, kus ma võiksin tegelt ka veidikenegi presentaabel olla ja välja näha.

Kell 3 öösel lõpetan töötegemise ja parandan telefonis tänahommikuse kella neljase äratuse homseks ümber – kella seitsmeks.

Nagu mu üks kunagine sõbratüdruk tavatses öelda: just wish me well and fuck me backwards! 

11

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.