Elamus · Ilu mu ümber · Keri · Kus käisin, mida nägin · Minu inimesed · Nii hea · Pildipost · Reisin ringi

Keri-eri, vol. 9. Ime öise öö ajal.

A mis värk sul selle lillepärjaga seal on? See oli ka üks sagedane küsimus stooridejälgijatelt. Tegelt polnudki mingit värki. Leidus teine lihtsalt kuskilt kapi pealt ja mulle see sobis ja nii ma seda kandsingi. Nagu ka kollase raamiga fankisid päikeseprille ja mõnda veel toredat atribuutikat, mis Keril kätte juhtus.

2

Aga kuna mingit värki nagu polnud, siis võtsin kätte ja tegin ise värgi – nimelt sai sellest minu mõistes täisväärtuslik saarevahi kroon. Keril on antud lillepärg nüüd suursugususe ja ülemvõimu sümbol, mida kanda tohib ainult saarevaht või äärmisel juhul mõni tema kaaskondlastest enda vahetuse ajal ja järgmise vahetuse saabudes annab selle piduliku tseremoonia käigus tollele üle. Millest esimene sai etteruttavalt öeldes uute saarevahtide saabudes ka teostatud. Vot nii on värk selle lillepärjaga! Kasuta juhust, tulevane suur ja karvane meesinime-saarevaht, millal mujal saad sa väga kanda uhkusega lillepärjakest ilma, et keegi sulle kõõrdpilke viskaks, onja.

Ylle

Üldiselt on Keril väga mõnus uude hommikusse ärgata /v.a. see eelmise öö tiba häiriva süźeega unenägu siis/.  Tuba oli mõnus, voodi oli mugav, tekk soe ja padi pehme ja mul oli maailma kõige nunnum kaisumõmm.

Meie viimase Keri täispäeva hommik see oligi ja esimest korda oli natsa nagu tunda tiba sügise ja jaheduse hõngu. Lubatud öökülma ei olnud veel saabunud, aga esimest korda tuli nagu mõte, et ega me ju tegelt üleüldse ei peagi ju umbes terve päev õues ringi müttama. Toas on ju ka ju täitsa mõnus olla ja eriti mõnus oli seal soojas voodis ja järgmise mõtte kohaselt ei pidanud tegelt me ka ju vara tõusma. Nii me siis olime kohe täiega unekotid ja magasime mõnusalt kaisus edasi. Nii poole lõunani välja. Või okei, tegelt kohe täitsa lõunani.

C68E8276-453C-41D1-B2C7-8A59C2EA48CC

Üleüldse oli terve see päev kantud juba mingist viimase päeva ja äraminemise energiast – teada oli, et järgmine saarevahtide vahetus saabub õhtul, homme ongi kojuminek ja mõningad ettevalmistused oli vaja ära teha – enda asjad maja pealt kokku korjata ja kokku pakkida, maja enda järel koristada… ja nagu üleüldse tundus see nädal aega nagu täitsa paras, et taas koju ja ülejäänud tribe rüppe naasta. Seda enam selles seal üha süvenemas sügises.

Piiake oli ka nagu natuke vaiksem ja tasasem – eks koduigatsus kippus tasahilju peale. Sestap lasin tal olla ja väga ei torkinud. Ja kui tänapäeva last lastakse olla ja ei torgita, siis on tänapäeva laps on ju ninapidi teadagi kus.

Minul mõlkus mõttes veel üks projekt, mille tahtsin kindlasti ära lõpetada. Seesama koht, kus Piiake oma koolipäeva õhtul istus ja mediteeris, onja. Kevadiste talgute käigus oli sinna istutatud paar lillepõõsast, mis nüüd kenasti õitsesid kenal kaldapealsel, juures üks armas ümmargune kivi ja vaade täpselt jumalike päikeseloojangute poole. Ainult, et niisama maa ja kivide peal oli seal tiba ebamugav istuda. Sestap läksidki käiku nood varemmainitud haamer ja naelad, mille kohta sa kindlasti juba ühes varasemas vol.-is imestasid. Puukuurist leidsin paar sobivat lauda ja saunast leidsin paar vahtplastist pepualust – neil juba ääred narmendasid ja olid suht räsitud välimusega /luban, et kevadel toon uued asemele/. Ehk siis laudadele said pisikeste naeltega pepualustest pehmendused peale, mugavalt kividega paika sätitud /kui kevadel veel alles, siis kinnitan tsemendiga ka üle/ ja mõned selgitavad pealkirjad/sümbolid kividele kirja. Voilà! Mõnus mediteerimise koht, minu kingitus Kerile. Kui sinna satud, siis võta palun istet, toeta jalad, säti end mugavalt, vaata päikeseloojangut ja mõtle. Pea saab selgeks ja hing helgeks, ma luban!

6

Piiake sõlmis senikaua sõprust liblikaga nimega One. Sellise nime pani Piiake talle sellepärast, et ta oli üleüldse esimene liblikas, keda ta seal saarel kohtas.

10

Ja siis ülejäänud päeva veetsime valdavalt aega sellega, et kordamööda üks meist jooksis õue ja tegi mingit lollust ja teine vaatas seda toast arvutist läbi Keri saare veebilehe live-kaamera. Palun vabandust nende ees, kes seda samuti samal ajal tegema juhtusid.

Ja siis juba oligi – puud sauna, saun küdema, toit valmis vaadata ja külalisi ootama. Teada oli, et kokku saavad nad teisel pool merd sadamas kell kaheksa õhtul, selle arvestusega umbes Piiakesega toimetasimegi. Kuigi kui kaua võtab see päris saabumine aega ja kuidas ja millal kohalejõudmine, seda teab nagu ikka ainult Keri meri ise /Keri meri on ka muideks päriselt olemas, see on see meri, mis jääb Prangli ja Keri vahele/.

Nii saigi, et kui paadituli nähtavale jõudis, oli mul parasjagu just saunaahi hoolsa kütmisega tühjaks põlenud ja kraaniveepaak hoolsa nõudepesuga tühjaks jooksnud ja veel mingi sada kiiret asjatoimetust seljas. Lippasingi siis neidsamu toimetusi mööda saartpidi edasi-tagasi, endal pilk mere poole ja telefon põleva taskulambiga hambus. Ja sellesama telfalambiga ma siis ka paati vastu võtma ja paadisolijaid tervitama läksin, kui lõpuks tuluke nii lähedale jõudis, et selleks õige aeg oli.

Täitsa tore oli teisi inimesi näha. Natsa siuke Robinsoni tunne, kellele järsku üksikule saarele seltskond kaela oli sadamas. Mis oligi üsna täpne võrdlus, sest alles natsa enne ja veel terve nädala enne olingi ju olnud üksikul saarel üsna üksi ja omaette ja teistest inimhingedest peale Piia näinud kogu selle aja jooksul ju ainult seda saladuslikku kopterijuhti, todagi kaugelt ja korraks. Muidu oli ikka igav liiv ja tühi väli. Või siis antud juhul lihtsalt kivid, mitteigavad ja tühi saar.

9

Kell oli siis umbes kümme, pime oli, rahvast tundus olema terve paaditäis ja kõik nad ise ja nende hulgim träni tuli võimalikult tervelt ja võimalikult kuivalt kaldale saada. Sellega on tükk tegemist, kui on pime, tuul puhub ja laine viskab ja paadisilda ma juba ühes eelmises vol.-is kirjeldasin. Ehk siis pigistasin ma oma telefoni hoolikalt peos mis ma pigistasin, ühel hetkel käis mingi jõnks ja…

…täitsa päriselt ma pillasin oma telefoni käest maha. Või oleks siis, et maha, onja. Maad mul jalge all polnud. Oli kivi, mille vastu telefon kõigepealt põrkas ja siis oli vesi. Meri. Sügavust selles kohas ca kaks meetrit, põhjas kivid ja peal lained.

Ma arvasin, et ma suren ära, sealsamas ja samal hetkel! Minu pisike punane lemmik, mida ma niiväga armastan, sees mingi tuhatviissada pilti, minu kogu inspiratsioon ja blogimaterjalid ja jutualged, mis pole veel kuskile kirjagi saanud… minu… minu…  minu kogu elu, noh!!!!

Sa võiksid nüüd küsida, et mida ma selle telefoniga sinna paadisillale üldse ronisin, onja. Vabalt võiksid. Aga ma ju hoiatasin ette ühes varasemas vol.-is, et jäta meelde see pealambi asi, sest sel saab olema üks tähtis roll edasises. Novot seesama edasine oligi nüüd käes. Telefonilamp oli lihtsalt mu ainuke valgusallikas.

Aga tagasi… oled sa kogenud elus sellist hetke, kui sa näed pealt millegi paratamatu toimumist, mida sa mitte kuidagi ära ei suuda hoida ja kõik läheb nagu slõu-mõuks kätte ära ja nagu isegi mingi dramaatiline muusika hakkab kõrvus mängima? Nagu filmis, noh. Või siis nii toimub ainult minu peas ja kindlasti on sellele ka mingi diagnoos ja ravi olemas. Igastahes täpselt selline hetk oligi. Suutsin ainult jõllitada tardunult järsku nii aeglaselt-aeglaselt liikuvaid laineid, läbi mille paistis minu telefoni lambi tuluke, mis üha kaugenes ja kaugenes ja kuulata muusikat oma peas, mis läks üha valjemaks ja kurvemaks.

“Siva! Hüppa järgi! Kogu riietega! Kohe praegu! Kuni see lamp veel põleb!” röögatas Peep paadist mind oma filmimullist välja ja tagasi samasse külma ja pimedasse sügisöösse, samale kitsale paadisillale ja pekslevate lainete kohale. Mina!? Praegu!? Sinna sisse!? Päriselt???

Nojah, okei siis… las ma ainult murdosa sekundiks kogun end korraks…
“Mina lähen!” kostus teine hääl. Ja enne kui ma arugi sain, oli kogu riietega üle pea vette kadunud keegi meesinimene, kelle nägugi ma veel pimedas näinud polnud. Ta sukeldus ja sukeldus veel ja siis veel. Ja mina ainult seisin ja palvetasin kõigi taevaste ja maiste poole, et ainult see tuluke seal ära ei kustuks…

“Mine valguse poole, mine valguse poole!” hõikas veel keegi naishääl paadist. Ja siis kohe: “Ohh, kurat, see nüüd küll hästi ei kõlanud!”

Ma ei oska eriti adekvaatselt hinnata, kui palju selle telefonipüüdmise peale aega tegelikult läks, aga ausalt, need minutid olid aastatepikkused. Aga ühel hetkel tuligi meesinime taas pinnale ja ulatas mulle mu telefoni, milles lambituluke ikka järjekindlalt põles.

“Sina – sauna, jooksuga! Sina – ruttu tuppa, katkud telefoni lahti ja paned riisi sisse! Kohe! Küll me siin saame!” kamandas Peep.

Kuulasime sõna. Välja arvatud mina, sest iPhone´i niisama lihtsalt lahti ei katku. Sestap lihtsalt kuivatasin teda igatepidi, naersin ja nutsin, soojendasin, hoidsin ja hellitasin. Ja ime sündis – ta jäi ellu! Ja töötab ühegi tõrketa siiamaani, mälestuseks Keri kivises merepõhjas käimisest vaid mõned kriimud klaasis. Mis ausalt öeldes teevad ta mulle nüüd veelgi armsamaks.

Võõras merepõhjas käinud meesinime jäi ka ellu ja sai saunas soojaks ja lõpuks said kuivaks tema riidedki. Tegu oligi järgmiste saarevahtide pere perepeaga, kes tegelikult oli paberitega merepäästja. Eks sellest tingituna tema otsus merepõhja minna tuligi minu omast murdsekundi võrra kiiremini. Aitäh, Eiko, sa oled suurepärane merepäästja ja ma olen sulle lõpmata-lõpmata tänulik!

Ja hiljem oligi siis saun ja söök ja mõnus seltskond, nagu alati Keril külaliste aegu. Sa ju mäletad seda fakti, et Kerile satuvad alati ainult head inimesed, eksju. No ja heade inimeste seltsis on ju alati hea istuda ja sumiseda ja just seda me tol õhtul tegimegi, jälle mõnuga, pikalt ja põhjalikult. Ja jah, sa näed õigesti, kümneaastane saarevaht valmistus vahetust üle andma uuele saarevahile, kaheaastasele.

8

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.