Elamus · Ilu mu ümber · Keri · Kus käisin, mida nägin · Minu inimesed · Nii hea · Reisin ringi

Keri-eri. Vol. 5. Sajandi torm.

Aga just siis, kui olin juba varasel hommikutunnil suikumas, hakkas surnud pealamp uuesti tööle. Vilkudes, morses. Mis sõnumit tema seal plinkis või keda aknalaualt üle mere kohale kutsus, seda mina ei tea. Igastahes ei funktsioneerinud tal ükski nupp ja ei leidnud ma ka ühtegi kohta, kust sellel asjal patareid välja võtta. Mis oli omamoodi müstika, sest hiljem leidis Peep selle koha kohe. Aga stay tuned, sest blonde momente tuleb selles saagas ette veelgi.

42

Ärkasime niisiis Piiakesega kaisus oma laias ja üli-üüber-mugavas baldahhiiniga saarevahi voodis järgmisel ja ühtlasi ka oma esimese päris-Keri-päeva hommikul otse esimesse tõsisemasse sügistormi. Tuul möirgas. Vihma tagus vastu katust. Linnud röökisid. Kõik kolises ja mürises ja undas. Kes mu stoorisid jälgis, see nägi ka neid mitmemeetriseid ja ulmeilusaid laineid, mis kerisid end üles, kerisid-kerisid ja siis prahhh!!! murdusid ja tormasid mühinal rannakivide otsa. Pure perfection, iga lainesurfari märg unenägu.  Läbi akna oli neid lausa super vaadata.

Tegelikult me kindlasti Piiaga nii papist poisid ka polnud, et mingi torm meid nüüd täitsa toas kinni oleks hoidnud. Nii “mere-sees” elamises pole meile midagi ehmatavat – kodus on mere serv majaseinale vaata et lähemalgi kui Keril ja viimased vähemalt kolm aastat olen vähemalt suviti ka tööpostil pidevalt üsna jalgupidi vees olnud, lapsed mul aastast üle poole kõrvuni vees, surfavad ja supitavad /Piiake mdx ka tüdrukute oma vanuseklassis ka selle aasta Eesti meister, thank you very much!/ Tegelikult hoidsin hoopis hoolega tuule kiirusel silma peal – kui tuleb 20 m/s ära, siis lähen õue. 19,8 sain kätte ja hakkasin saapaid jalga panema, kui Peep naeris – mis kakskend, sul seal ammu juba kakskendkuus käib saarest üle.

11

Seniks aga tegutsesime toas, sest torm oli ok, aga pidevalt taevast alla tulev vihm mitte eriti. Tegime hommikusöögiks tortillasid ja neile suvikõrvitsa ja tuunikala ja mille-kõige-maitsvaga-veel hullult hea täidise. Piiake mätsis kokku oma versiooni vorsti ja juustuga.

9

Millest peale kummagi poolt kahe suure täidisehunnikuga tortilla ärasöömist oli selge, et esimene toidukogusega möödapanemine oligi käes.

10

Tortilladega oleks võinud vabalt ära toita kogu Pranglil ja teistel lähisaartel paikneva rahva, kui nad vaid oleks selles tormis kuidagi saarele ligi pääsenud. Etteruttavalt – kahe päeva pärast läks kogu potitäis tortillatäidist… õnneks mitte prügi- vaid kompostikasti.

Ei pea sugugi arvama, et inetu ilmaga üksikul saarel ja toas nagu midagi teha poleks. Keril on arvestatav kogus väga häid raamatuid, millest nii mõnegi puhul oli mul kahju, et lugeda ei jõudnud. On albumid vana aja piltidega, mida vaadata. On külalisteraamat, mida sirvida, sest sinna teevad kohustuslikus korras sissekande kõik, kes saarele satuvad. Ühe vähegi normaalse meesterahva ja ilmselt ka väga mitme naisterahva silmad paneb särama ülirikkalikult sisustatud töötuba, kus leidub riistu ja vahendeid kõikvõimaliku ehitustegevuse tarbeks /mina rõõmustasin, kui leidsin sealt liimipüstoli, mõned naelad ja haamri/. Alati võib midagi parandada või kuskil remonti teha. Või kui sa kohe täitsa üldse ei oska end millegagi sisustada, siis köögiseinal on ka nimekiri nendest töödest, mis võiks millalgi tehtud saada. Hakkad sealt siis oma nõu ja jõu kohaselt otsast minema ja lähebki aeg nagu lennates. Või siis lipata kinomajja /selline funktsionaalne hoone on Keril täiesti olemas/ ja üks korralik filmivaatamine orgunnida – ma flirtisin näiteks mõttega vaadata ühel öösel esmakordselt ära kõik filmi “Saag” osad. Üksi üksikul saarel oleks see ilmselgelt olnud väga hea idee.
Ja loomulikult on kohapeal olemas ka mingi miljon lauamängu. Ja klaver, ohv koors.

Piiake näiteks klaverit mängiski. Mul oli kinnisideeks talle nädala jooksul vähemalt koerapolka selgeks õpetada, et viimsel päeval saaksime uhkelt asja rahvale neljal käel esitada. Mina olen käinud muusikakoolis. Õppisin küll akordionit /kuna minu igas asjas “ülitoetav” emme tegi mulle juba suht lapseeas selgeks, et unusta ära, sinu lühikeste näpukestega sinust iial klaverimängijat ei saa, selles osas sain mõnevõrra mõjutatud – aga lausloogikat kasutades asuvad akordioni klahvid teineteisest ju samakaugel kui klaveril ja bassidega jeblamist rohkemgi – aga suht trotsist tõestada vastupidist sebisin teise klassi alguses salaja katsed ära ja looduse poolt musikaalseks looduna olin ka täitsa edukas – kuni erialaõpetaja suure tähega S… iseloom lõpetas asja seitse aastat hiljem sellega, et lõin muusikakooli ukse pauguga väljastpoolt kinni ja pole sellest ajast akordionit kordagi näpugagi puutunud/, sellegipoolest käis asja juurde ka mingisugune üldklaveri osa, nii et päris saamatu ma ka selle taga pole. Aga minu plaan korda ei läinud, õpetamine ei kõnetanud Piiat absoluutselt, pigem isegi ärritas /jällegi – kes stoorisid jälgis, see adus kindlasti selle teema ära/, küll aga tabasin teda iga päev mitmeid kordi omaette vaikselt mängimas ning täitsa kõlavaid ja mõtestatud harmooniaga omaloomingulisi viisijupikesi aretamas. Piiakesel on vastupidiselt minule oma isa pikad näpud ja kogu see vaba loovus oli nii veenev, et rohkem ma end sinna vahele ei toppinud. Ehk sünnib nii sellest veel kunagi midagi väga ilusat.

8

Lugemine ei kõnetanud teda samuti – minu vaimustusekarjete saatel leitud “Bullerby lastest” loeti nädala jooksul pika hambaga kokku ehk vaevalt kümmekond lehekülge ja sedagi siis kui mina tagant torkisin. Küll aga kõnetas teda etteaimatavalt maalimine, sest Piia kunstikalduvus on avaldunud juba üsna varasest east peale. Enne saarele tulekut mõtlesin pikalt, et kas ma viitsin meie värve-pintsleid kaasa tarida – ei viitsinud, aga kuna Keril oli olemas arvestatav valik akrüülvärve, siis all good. Kui enamus kivisid saarel sai täis maalitud, siis leidsin Piiale puukuurist ühe pooleruutmeetrise rondi ja alguse sai gigaprojekt, mille kallal ta töötas terve nädala. Hoiatasin juba – loomingulistel inimestel hakkab Keril aju täitsa teistpidi tööle, see on tõestatud fakt.

173

Saada mulle video paadisillast palun – tuli vahepeal Peep liinile.
Millisest paadisillast? – naersin mina vastu.
Sest mida polnud, seda polnud, ainult üks lainetemöll samal kohal, kus varasemalt paiknes C-terminal ja sellist asjaolu jätkus veel mitmeks-mitmeks päevaks. Sestap oli minu eelmise öö surm-silme-ees platvormi minematassimine väga õigustatud tegu.

13

Keril on ka helikopteriplats, aga ma kahtlen, kas selle tormiga ka sealtkaudu keegi saarele oleks ligi saanud. Olime täitsa üksi üksikul saarel, kogu muust maailmast äralõigatud, keset möllavat loodusstiihiat ja ausalt – see oli sigavinge!

Õhtuks torm mõnevõrra vaibus ja vihm lakkas ja isegi ilus päikeseloojang imbus kuskilt välja.

14

15

Tollest õhtust on pärit ka kõige vägevamad pildid ja videod – Keri ühes otsas on teatavasti pikk siksakiline “saba”, mis jookseb kaugele merre ja on olenevalt veetasemest vähem või rohkem vee all. Meie ajal oli rohkem, siis igaks juhuks me seal otsas jalutama ei hakanud. Aga kuna lained jooksevad selle madala saba peale kahelt poolt saart kokku, siis tugeva tuulega toimuvad seal võimsad veevoogude kokkupõrked ja plahvatused, ikka kohe nii väga vinged, et seda võib tundideks vahtima jääda.

16

Seda me tol tormipäeva õhtul suht tegimegi.

Aga hiljem istusime oma pesas pimedas. Sest lambid ei põlenud. Sest elektrit ei olnud. Sest generaator ei läinud enam käima.

To be continued…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.