Elamus · Ilu mu ümber · Keri · Kus käisin, mida nägin · Minu inimesed · Nii hea · Pildipost · Reisin ringi

Keri-eri. Vol. 4. Hirmud ja ohud.

Eile tuligi ära see rõõmustav uudis, mida nii kaua oodatud ja mille nimel nii palju tööd tehtud – järgmise aasta eelarvest kukuvad ka Keri tuletornile mõned millid ja hakatakse korda tegema.

Jeeeezzz!!!

Sest ausõna on see ju nii häbiväärselt käest ära lastud ja oma ajaloolt teise kõigevanema majakana Kõpu majaka järel, liiatigi veel nii unikaalses asukohas… no see ei lähe kohe üldse mitte. Praegu on nii, et üles minna ei tohi juba mitu head aastat – millest oli mul jube kahju, sest peale mere ja seikluste kisub mind hirmsal kombel ka kõikvõimalikesse kõrgetesse kohtadesse – kogu üks külg on alla varisenud ja variseb ka jätkuvalt.

10

Kogenumad ja tähelepanelikumad saarevahid teadvat lausa mainida, et näed, see kivi sealt nüüd alla tulnud ja teine kivi nüüd teisest kohast. Ja keegi ju päriselt ei tea, kas seisab see tuletorn seal püsti veel järgmised kaks päeva, kuud, aastat või järgmised kakssada aastat.

Muideks see, et tuletorn seisab püsti just järgmised kaks päeva ja variseb lõplikult laiali just meie saareloleku ajal, oli ühtlasi ka üks minu hirmudest. Majakas on 31 meetrit kõrge, saar 400 meetrit pikk – kui see asi sealt täies mahus kolinaga alla tulema hakkab, siis ei ole nagu kuskile väga varju ka joosta. Kergem variant ja ühtlasi tõenäolisem oli see, et just mõni selline üksik varisev kivi tuule alla võtab ja mulle otse vastu pead maandub. Sestap hoidsin tuletorni iga kord kindlalt pilgus ja olin isegi-ei-tea-milleks valmis iga kord, kui sinnapoole saart asja oli ja “varisemisohtlik” siltidest mööda.

1

St. mõistliku tüdrukuna ma ikka üritasin nats ette mõelda, et millised on need ohud, mis mind saarel võiks varitseda. Esimesel kohal kõige tõenäolisemana oli see, et nikastan pahkluu, sest Keril on valdavalt väga ümmargused kivid ja mööda mereserva ümber saare ringi tehes ja nende otsas käkerdades oli võimalus selleks ülireaalne.

12

Teisel kohal siis see majaka värk. Esimest korda saarele sattudes oli oht ka mõnelt kurjalt linnulapsevanemalt nokaga saada sekund enne, kui oleks tema kivide otsas ukerdavale ja nendesamade kividega täpselt ühte värvi linnupojale peale astunud – sellelaadne kogemus oli mul olemas, aga septembri lõpuks olid linnupojad suured ja oma teed läinud ja asi agendast maas. Seega rohkem ma endale nagu ohte ette kujutada ei osanudki.

Etteruttavalt – kõik see jäi olemata, jalgu ei murdnud ja tuletorn seisis ka suure tormiga kindlalt püsti. Mis ei tähendanud aga seda, et ma nüüd üleüldse jamadest oleks pääsenud. Nad tulid lihtsalt sealt, kust oodata ei osanud. Seega kõigepealt lõikasin endale tomatit viilutades hooga sõrme, ikka niimoodi mõnuga, et veri lahmas ja silme eest must. Ja siis üks teine päev hõõrusin veel bensiiniste kätega silmi. See ei olnud üleüldse tark tegu, aga loomulikult ei takistanud see mind sugugi ühel järgmisel päeval veel sama tegemast. Sest ega ükski inimene ühe korraga ju ometigi ei õpi midagi.

13

Ellu jäin ma muideks ka eelmises peatükis poolelijäänud kaatrisõidul saarele, kuigi senise oma ka üsna suure meresõidukogemuse juures oli see raudpolt üks ekstreemsemaid. Kogu asi viskles lainetel edasi-tagasi-üles-alla nagu pisike puukooreke ja tõsine tegu oli ennast selle toru küljes kinni hoidmisega. Kujuta ette sõitu sellistel rajumat sorti Ameerika mägedel kuskil lõbustuspargis, aga mitte viis vaid umbes viiskümmend minutit järjest. Jalad ei leidnud kuidagi pidepunkti ja libisesid pidevalt minema /hiljem selgus, et selle põhjuseks oli lisaks märjale kaatripõrandale ka hiljuti sinna kellegi kurja käe poolt valatud õli/ ja lisaks oleks keegi nagu sulle iga kümne sekundi tagant ämbritäie külma merevett näkku lajatanud. Ma esiotsa arvasin, et minu asukoht kaatri tagaosas oli halvasti valitud, aga selgus, et sellest ei pääsenud ka need, kes end ettepoole olid sättinud. “Persse küll, ma pole vist elus nii palju soolast vett neelanud!” kõlas ühe minuarust paremas positsioonis paikneva härra suust aus ülestunnistus, kui lõpuks olime kuivale maale jõudnud. Kusjuures ka kuivale maale pääsemisega oli esialgu tegemist omajagu – kuhupoole puhub tuul ja kuhupoole viskab laine ja kas paat ja sild sedamoodi üleüldse kokku saavadki saada. Ehk siis Kerile kohale jõudmine ei pruugi üleüldse veel tähendada seda, et sa ka kohale jõuad. Aeg-ajalt tundsin muret, et kas ehk mu 10-aastane on kogu selle möllu sees üleüldse juba üle parda lennanud, aga temal oli vastupidiselt mulle all good – kogu surmasõit ja muu sildumisega jauramine tekitas talle palju elevust, mida sugugi ei morjendanud ka pealaest-jalatallani läbimärg olek.

Aga veel üks muu ja vägagi reaalne ohukoht sai selgeks ka sellesama esimese päeva öösel, kui ülejäänud seltskond end minema asutas. Jap, algselt planeeritud järgmise päeva asemel just öösel, sest kl 2-3 vahel oli tekkimas tuule suuna muutumisel ja enne tõsise tormi saabumist pisuke auk, mis võimaldas saarelt üleüldse minema saada. Sestap jaurasime laupäevaõhtuses seltskonnamõminas veel rõõmsalt kaugelt üle kesköötunni, värske saarevahina keevitasin omalt poolt kambale külakostiks valmis uhke spaghetti bolognese /kuna enne tulekut poest toidukraami valides torises meespool – sa võtad aint mingeid näksimisasju, võta midagi sellist ka, millest saab päris süüa teha – siis oli mul muuhulgas kaasas pakk hakkliha, mis oligi vaja siis kiiresti millekski teha /no külmik, remember/ ning lisaks oli mul kindel teadmine sellest, et saarel peab alati palju ja maitsvat süüa saama, vähemalt siis, kui mina seal olen/ ja oli igati mõnus olemine. Ja kui siis Peep ütles, et nüüd!, siis sättisidki eelmised saarevahid ja kogu muu rahvas end ja oma kompsud kuulekalt kaatrisse ära. Saarevahi üks kohustus on aidata äraminevatel alustel minema saada (ja sissetulevatel sisse), sellega saime kenasti hakkama. Aga siis sõna otseses mõttes sekund enne pimedusse kadumist hõigati mulle kaatrist järgi, et:

– Kuule, vii see platvorm ka siis maale ära, muidu seda homseks pole enam olemas.
– Missasja??? Mis platvorm??? Mismõttes vii???
– No seesama, mille peal sa seisad. Lained viskavad selle muidu merre. Vaata, seal on käsipuu küljes. Tõstad üles ja mööda silda lohistad. Aga see kaalub mingi sada tonni ja kui sillalt maha libisema hakkab, siis tirib sinu ka järgi. Et siis katsu ettevaatlik olla.

Niisiis.
Esimest korda üksi üksikul saarel. Kell kolm öösel, sügisöös. Lauspimedas, ainult pealamp tibakene valgusvihku viskamas. Algavas tormis. Tõepoolest sada tonni kaaluv tihkest ja vettinud puidust platvorm, mis hakatuseks tuleb saada meeter maad kõrgemale sillale, kusjuures astuda pole seejuures peale libeda kivi ja peenikese raudriba kuskile ja sealgi virutavad lained juba üle põlve. Ja siis kahe laua laiune sild, kaugelt kitsam kui too platvorm ja kuiva maani oma paarkend meetrit.

Sa ei taha teada, kuidas ma seda tegin. #thestruggleisreal

Ja just sel hetkel, kui olin platvormi lõpuks piisavalt kõrgele kaldale saanud /see oli vist mingi tund aega hiljem/ ja laipväsinuna õhku ahmides kividele varisesin, lõpetas töö minu pealamp.

6

Jäta see detail palun meelde. Sest sel saab olema oluline roll ühes edaspidises ja eriti  põnevas episoodis.

To be continued…

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.