Lapsed-lilled · Pauliine · Rändom

Pls meet Juulius ja Tseesar, Veroonast.

Nende kosmosest või krt teap milliselt ulme planeedilt kukkunud lapsukestega on tihtipeale elu üsna… ütleme nii, et no huvitav on. Ja mul neid huvitavaid on lausa kolm, ükskord hiilgab üks veidi eredamalt, teinekord teine. Täna oli siis taaskord Tuutukese kord.

Viimsi sünnipäeva raames haakis too nimelt kuskilt endale külge õhupalli. Mina vihkan õhupalle kogu oma väikese hingekesega. Kuna mul on lapsepõlvetrauma ja ma kardan pauku /pikk jutt, teinekord räägin/ ja kõik õhupallid minu läheduses just ilge pauguga katki kipuvad minema. Sestap teavad ka mu kõik lapsukesed sünnist saadik seda raudpolt reeglit, et kui minu kõrvale õhupalliga tulla, siis midagi ilusat oodata ei ole. See aga ei takista neid ikkagi aeg-ajalt üle proovimast, onja.

Juulius

“Kust sa said selle palli jälle, mine ära sellega minu juurest!” pistsin mina seda kooslust nähes kisama.

“Ei lähe. Tema on Juku, tema on minu oma ja sul ei ole õigust Juku peale karjuda, te pole veel tuttavakski saanud.” /Et minu laste jaoks on igal asjal hing sees ja nimi pandud, sellega ma olen juba harjunud/

“Ja ma ei tahagi temaga tuttavaks saada, sa tead ju küll, et ma ei tutvu õhupallidega!” Kuna kohviku terrassil, kus me parasjagu istusime, viibis läheduses ka üks väike jonnihoos tüdruk, kellega vanemad kurja vaeva nägid, aga kes salamisi samas ka Tuutu Jukut ihaldavalt piidles, siis püüdsin kaval olla.

“Mine kingi oma Pupu sellele väikesele tüdrukule, teed nii tal kui mul tuju rõõmsamaks.”

“Esiteks – ta ei ole Pupu, vaid Juku. Ja teiseks – ma lähen. Aga mitte seda tegema, mida sina tahad.”

Läkski ja oli mõnda aega kadunud. Ja tuli tagasi… kahe õhupalliga.

“Paula, palun, miks küll?” oigasin mina.

“Rahune maha, emme, Jukut ei ole enam. Jukule ma andsin edasi kõik oma soovid ja lasin ta taevasse lendu, et ta need ära täidaks.”

“Ja kes need siis on?”

“Just, need on Tseesar ja Juulia ja sa tead neid küll. Nad on sealt sellest kogu ajaloo kõige kuulsamast armastusloost, millest Koit Toome laulis. No see Veroona, onju. Või oota… äkki seal armastusloos ei olnud Juulia? Kuule, ei olnud jah! Juulius oli ju hoopis! Just! Jah! Vot! Et siis saa palun tuttavaks – Juulius ja Tseesar, Veroonast.”

“A äkki ikka Juulia ja näiteks Romeo? Ei vä?”

“Ise sa oled Roomeo! See pole kellegi nimi ju!” sai Paulal nalja nabani. Nojah siis. Pole, siis pole ja ise siis olen.

“Igastahes. Nemad on siis need, mis ma enne ütlesin ja neile mul ei ole oma ülesannet ja nemad tulevad meiega koju kaasa, tahad sina seda siis või ei taha!”

Nii ma siis nüüd siin olen, ühes majas koos kahe sinise Veroonast pärit maailma kõige kuulsama armastusloo kangelase Juuliuse ja Tseesariga /eeldan, et see ilmselt oli siis mingi senitundmata LGBT maailma piibel vmt./ ja ootan õudusega, millal nood ka jälle kõva pauguga katki lähevad nagu kõik Tuutu teised vähemkuulsad Pupud, Jukud, Tiinad ja Toomased enne neid.

A mis teie teete?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.