Köögis toimetamas · Nii hea · Soovitus

Toit kasvab aiaääres

Keegi hea hing oli eile teinud kartuliputru. Mitte mina, sest mina pesitsesin kogu viimase nädala valdavalt oma teises mereäärses pesas ja oma kööki suuremat ei jõudnud. Kahtlustan meesinimest, aga ka see meie 16-aastane põnn on pottide-pannidega täitsa arvestatav tegija kui tal vastav tuhin peale tuleb. Ma salamisi loodan, et kõikide nende keskkoolide koolikatsete ja värkide keskel ta siiski läheb ja koolitab end järgmisest aastast TEKO-s kokaks, nagu siin vahepeal kuulda on olnud. Sest tal on kätt ja silma ja maitset.

Igastahes olin mina täna oma köögis tagasi, kus sedakorda ei olnud kedagi ja täiega tegutsemas. Kartulipudru jääk sai juurde kolm muna, sipsuke jahu, tiba meresoola, nats pipart, muskaatpähklit riivisin ka sisse ja kartulimaitseainet ja küüslaugusoola puistasin veidi peale. Ja siis lihtsalt astusin õue ja noppisin aiaäärest suured peotäied naati. Vahest on tore kui kohe nii hoolas aiapidaja ei viitsi olla ja kõik kohe minema rohida, onja. Naat sai köögikombainis peeneks ja muu kraamiga samasse kaussi kokku. Ja siis lusikaga pätsid ja võiga pannile.

IMG_E0026

Voila! Minu moodi naadi-kartulikotletid.

Varasemast kogemusest oli mul teadmine, et paar tükki võiks enda tarbeks igaks juhuks kõrvale nihutada enne kui famiilia peale lendab. Sest ükskord oli nii, et lugesin ühte nõgesekotlettide retsepti ja mainisin perele, et tahan seda nüüd kohe järgi teha. Iiiuuuk-piiiuuuk-fuuu tuli sealt vastu. Seega saatsin kogu selle vinguva kamba millegi väljamõeldud “otsekohe hädavajaliku” järele poodi ja meisterdasin samal ajal salaja oma kotletid valmis, just kraavikaldalt korjatud nõgestega. Pean ma mainima, et tagasisaabunud ja kotletikausi avastanud kamba poolt oli edaspidiselt kosta ainult rahulolevat matsutamist ja kauss oli loetud minutitega tühi, vaevalt sain ühe endale krabada. “Teate ka, mis te praegu siin nahka pistsite? Aga minu nõgesekotletid nimelt,” pakatas minuke võidurõõmust. Kamba näod vajusid pikaks, aga teha polnd enam midagi. “Ja oli siis nii iiuuuk ve?” “Noh, kõlbas kah.” Kõlbas ta jee kah. Kõlbas kah toitu ei ahmerdata sekunditega sisse nii, et ila lendab kahte lehte laiali, onja.

Ja korduski sama stsenaarium ka seekord ja taaskord ei suutnud ma kiusatusest hoiduda. “Teate, millega need on?” Matsutavad suud vakatasid. “Sellega,” vehkisin rõõmsalt naadilehega. “Sealt,” viitasin rõõmsalt aiaääre poole. “Jestas küll, rämpsrohi, me vanasti ei andnud neid isegi lehmale,” oigas meesinime, endal suu veel naadipuru täis. Ja võttis siis järgmise taldrikutäie ette.

Sest naadikotletid olid ürgmaitsvad, päriselt ka. Kes pani neid võiga saia peale, kes võttis salatit kõrvale, minule meeldis hea tummise majoga versioon. Sestap ärgitan igati teid ka järgi tegema – lihtne, kiire, tervislik, nämma ja aiaääred saab ka rohitud.

IMG_E0039

4 kommentaari “Toit kasvab aiaääres

  1. Siin me siis jälle kohtume, otsisin igaks petteks erinevaid retsepte ja jõudsin, oh imet, Sinuni 🙂 Nõgesed nõrguvad, ootavad kotletiks saamist (mees teeb juba bää, ähh? fjuuu! :)) Annan teada kuidas läks.

    Meeldib

      1. Ülihead!!! Us-ku-ma-tu!! Mees algul maitsetest tegi “hmm” ja lõpuks tunnistas, et on vägagi maitsev, teinekordki ja täitsa nagu toit 🙂 Väiksem trips keeldus söömast, aga ülejäänud pere kaasabil leidsid kotletid kiirelt oma lõpu 🙂

        Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.