Ilu mu ümber · Kodu · Lapsed-lilled · Suhted · Tiinekas

Kolimine. Never again.

Igastahes. Kolimiseks oli meil aega viis päeva. Õigupoolest küll reede õhtu ja laupäev-pühapäev, sest no mõned inimesed peavad ju peale kolimise vahepeal muid asju ka tegema. Tundus doable. Mööblitükkidest vaid mõned kergemad (tänapäeval ju valdavas osas sisustatakse koht kohale vastavalt ja mööblit ringi ei tassita) ja siis ainult lahtine kola. Onja.

Wrong. Te ei kujuta ette, kuipalju seda lahtist kola ühel suurel kambal aastatega koguneda võib. Omastarust saadan küll suht kerge käega oma aja ära elanud asju ja mind enam mitte teenivat träni minema ja kuna oleme harrastanud kolimist suht iga mõne aasta tagant, siis seda enam, aga no sellegipoolest. Mingit süsteemi ega eelnevat sortimist polnud aega teha, järjest lendas kastidesse ja kottidesse kõik, mis kätte juhtus. Ja siis servani autosse ja minema, kastid ja kotid teises kohas maha ja uuele ringile. Ebareaalselt palju sai neid ringe. Mitu korda jõudsin hõisata, et niih, kõik!…. jaaaaa järgmise kapiukse tagant tuli jälle välja uus kapitäis täiesti veel senimeenumata tavaari. Etteruttavalt võin öelda, et nädal hiljem on siin kolmveerand asju veel lahtipakkimata, aga mulle tundub, et kõik vajalik on totaalselt olemas või siis tegelt oli mul juba väga okei siis, kui mu 26 potilille sai üle toodud. Et nagu ülejäänu võiks südamerahus täiesti avamata kombel kuskile minema toimetada. Mida ma võib-olla täitsa ka teen. See tunne tekkis muideks lõplikult peale seda, kui Marek oskas hommikul magamistoa põrandale laiali kallata just selle koti, mille sisse oli kummutatud minu aluspesusahtli sisu. Sest vahepeal oli kätte jõudnud esmaspäev ja viisakusest oli nagu vaja vahepeal kontoris ka nägu näidata ja ilma seda kotti tuvastamata oleks olnud… no oleks olnud kontoris üks keskmisest pikantsem esmaspäev.

Kolimise kõrvalt läks muidugi edasi ka tavapärane elu. Sa ju võid ette kujutada küll, et oled endale lastest nüüdseks mitu paari abikäsi kasvatanud ja kui midagi vaja ära teha, siis kohe kõigil rõõmuga needsamad käed küljes ja vile suul. Wrong again. Aidatakse, jah, veidike. Siis tüdinetakse, väsitakse või lihtsalt… sina võid ju aeg-ajalt kõik jõud ühele eesmärgile koondada ja möllata päevi ühe projektiga nii et pole hool ja hoobil vahet, aga neil jookseb lihtsalt muu elu sisse ja nii on. Ehk siis on ikka nii, et rahvast nagu küll, aga ühed on noorusest nõrgad ja teised vanadusest väetid ja mässad lõppkokkuvõttes ikka ainult ise.

Ehk siis samal reedel oli me suurematel koolis filmiöö. Pika tuuslamise peale leidus lõpuks kogu asjade hunnikust selleks ürituseks vajalik magamiskott ja muu atribuutika ja Tuutuke sai kenasti minema. Aga Panda treenis parasjagu stuudios pulsikaotuseni, sest Koolitantsu finaal oli tulemas ja jõudis sellega seoses kooli pooltunnike peale seda, kui kooli uksed üritusele kogunenute järel ööseks kinni läksid. Rääkis mis tema rääkis, nurus mis tema nurus – suletuks need uksed jäidki. Ma saan koolist aru, reeglid on reeglid ja poolekooliline mass ööseks koos võib kiirelt muutuda milleks iganes, aga ta oli nii tõsiselt pettunud ja mul oli temast nii kahju! On need ju tema viimased-viimased päevad oma koolis ja viimane võimalus veel seal enne peatseid lõpueksameid ja muud mudru midagi fun-i teha. Seda enam, et on nagu hirmsasti tahetud, et lapsed muudkui teeks ja saavutaks igast asju hirmsat moodi, aga kui siis üks teeb, nii et ninast veri väljas (ja etteruttavalt, vt. allpool – saavutab ka), siis vot! Jäid hiljaks ja ise süüdi ja nii ongi! Arvestades veel ka seda, et me olime niigi kolimisest kummulikukkumise äärel – see oli just see esimene õhtu, kui täie rauaga möllama hakkasima, kaks samasugust päeva ootas veel ees ja samal ajal oli vaja jälgida, kes mis kell öisel ajal kuskilt tuleb, mis võtmetega uusi uksi lahti saab ja kas üldse saab.

“Tooge siis keeveetja ka,” pomises juba unesegune poja, kui ta oli koju tagasi tulnud ja õigete võtmetega õige ukse lahti saanud ja meie peale keskööd veel end järjekordsele asjatassimistretile asutasime.

“Misasi???”

“Keeveetja, noh.”

“Misasi on keeveetja?”

“Lolli mängite minuga ve? Keeveetja! See asi, mis käib stepslisse ja millega vett saab kuumaks teha!!”

“Äkki siis veekeetja?”

“Jah. Seda ma ju ütlesin!”

Okei. Mis vahet seal on, tegelt ka.

Mingi hetk sügavas öös me siiski uues kodus lõpuks kummuli kukkusimegi.

Järgmisena kuulsin mingil veidral ajal nagu mingit ennekuulmatut lärmi. Midagi nagu kõlises ja siis jälle ei kõlisenud ja jõudsin just suikuda, kui jälle kõlises. Mis asi see on? Kus ma üldse olen? Ei, ilmselt ikka tundus. Keeruline on niimoodi maailma aduda, kui unenägu alles silme ees ringi jookseb. Lõpuks sain aru, et kummaline kõlin on siiski päris ja päris vait jääda ei kavatse ja klobistasin trepist alla.

Uus uksekell oli. Ja kõlistas seda ärritunud Tuutuke, endal padi veel näos kinni. Kell oli umbes seitse hommikul ja filmiöö järel lapsed koolist koju kupatatud. Värav käib meil uues kodus puldiga lahti ja pulte me lastele ei jaganud, seega oli Tuutuke roninud üle aia nii ise kui hiivanud takkatraavi sissepoole ka oma ürgsuurte ratastega tõuksi ja kolaka koti koos filmiöö atribuutikaga. Teise värava ees, mis aiast välisukseni toob, oli ta jõud raugenud ja jaksu jätkunud ainult enda üleupitamiseks, tõuks ja muu träni vedeles kurvalt keset õue. Sellest üle aedade ronimisest ta nii ärritunud oligi.

“Mis elu see on, nii vara üleval, et päike alles tõuseb ja koju ka sisse ei saa!!”

“No mina ka ju ei tea, miks teid nii vara laiali aeti,” pobisesin omaette ja vajutasin teise värava lingi alla. Värav avanes, nagu ikka lingiga asjad avanevad, kui seda linki vajutada ja tassisin ta kraami õue pealt kokku.

“See käib lingist lahti!!?? Mida kuradit siis mina sellest üle ronisin!!?? Ja miks te uksekella ei kuule!!??” ärritus lapsu üha rohkem.

“Vot seda mina ei tea, miks sa ronisid. Ja seda ka mitte, et meil üldse uksekell on.”

Laupäev. Aeg surub peale, mõllame täiega, eksju. Tuutuke muidugi magab peale öist ja varahommikust tramburaid veel poole päeva aegu õiglase und, aga no 16-aastasest on ju suur abi, eksju. Mhmh. Think again. Suurel abil on viimane poolepäevane trenn enne finaali ja siis õhtul kellegi sünna otsa. Viimane seejuures ju ometigi pühamast püham, onja. Okei, homme siis topeltjõuga.

“Aga, emme, me seekord koos bussiga ei lähe ja sa pead mind homme viima.”

“Kuhu viima?”

“Võistlustele. Paidesse.”

“Mis mõttes Paidesse??”

“No finaal on Paides.”

“Nagu keset Eestit Paides? Ja tagasi ka tooma sealt Paidest? Nagu terve päev sinuga seal Paides veetma?”

“Nojah, noh.”

“Teadsa, siis sa lähed homme sinna Paidesse jala või lennuki või minupoolest kasvõi allveelaevaga, aga esmaspäeval on võtmed ja no way mul ei ole kuskilt võtta homme tervet päeva, et sinu võistlusi taksotada!”

“Paidesse ei saa allveelaevaga, ise ütlesid, et see on keset Eestit.”

Julm. Jap, oli küll. Aga lahenes seegi, sebis ise endale kellegiga kambas transpordi ja tuli Paidest tagasi, Koolitantsu kolmas koht kaenlas. Järgmine päev selgus, et said ka Kuldse Karika finaali. See on maikuus Tartus ja kui vahepeal just Anne kanalit Tallinna laheni välja ei kaevata, siis sinna ma viin ta küll raudpolt ise autoga kohale. Sest no tubli poiss on ju, isegi, kui asju ei tassi!

Igastahes. Esmaspäeva õhtuks oli kõik tehtud, mis teha andis. Võtmed läksid ära (ülearu meeldivaks seda meile iseenesest just ei tehtud, aga sellest teinekord – kui üldse) ja viimane koorem autost maha. Aga totaalselt rihmaks olime ka endid selleks ajaks tõmmanud ja too viimase kohtumisega ka veel omajagu närvi peale kruvitud. Või pigem tegelt oligi üks suur viitsütikuga pomm, mis väiksemagi värahtuse peale valmis kogu juba ammu viimase tahtejõuga ja hambad ristis veel kooshoitud omavahelise harmoonia hoobilt vasta taevast pihuks ja põrmuks paugutama. Seega kui selgus, et kodus on ka külmkapp totaalselt tühi ja lapsed näljased (endist ma muidugi üleüldse ei räägi), siis asutasime veel poodi, endil surm silme ees.

Aga meespool poe ees ei peatu, vaid tüürib hoogsalt uuesti vana kodu ette tagasi.

“Võtame verandalt need värgid ka veel ära, ma ütlesin, et need võtan veel hiljem. Siis on kõik.”

Aga kõik sai kohe ja praegu.

“Astu palun praegu autost välja ja võta oma värke niipalju kui tahad!!! Mina ei kavatse sellepärast nälga surra ja oma lapsi nälga suretada, et sina oled otsustanud end lolliks rapsida. Võtmed siia ja autost välja, PRAEGU!!!!”

Näljane, paduväsinud ja oma laste eest seisev minuke on hirmuäratav nähtus, ma tean küll ja seda minu hääletooni – seda kardan ma, teadsa, ise ka. Kuigi Mareki silmadest oli näha, et ta hea meelega sel hetkel mul isiklikult kõri läbi näriks, sain oma tahtmise ja oma poe.

Aga poes sai nii, et poes juhtus olema naabripoiss, kelle isale ma olin sama soojaga plaaninud tagastada tema võimsad 3-liitrised purgid, millega too mulle veidi varem oli kingiks kasemahla toonud. Marek nägi teda kõrvalvahes, mina esialgu mitte ja kuulen ainult, kuidas minu meespool, eksju, minu laste isa, hõikab kellegile: “Oi, hei, jaa, sina, oota, minu ema tahtis just sinu isale…”

Ja siis sai järsku edasi nii, et mul oli keset poodi naabripoiss, kes nagu üldse midagi aru ei saa, minuke, kes üritab kuidagigi endale seedivaks teha seda, et seesama tema armas meespool ja laste isa oli teda just esimese mõtlemata sõnaprahvatusega oma EMAKS nimetanud ja hingematvates naerukrampides väänlev seesama mees, kellel seesama asi äkki sellesama ennemainit viitsütiku oli vallandanud – plahvatuse asemel siis ilmselt pingest, väsimusest ja pingelangusest somewhat mutanteerunud vormina hüsteeriline naeruhoog, mis kestis ja kestis ja kestis ja otsa ei saanud.

Minul polnud üldse naljakas.

“Mis sul viga on?? Ei tea, mis siin nii naljakat on??

“Minu EMAAAAA…. huuuuh…. sa kujutad ette, mida Freud praegu ütleks… kas me peaks seda äkki sü-üh-ühghavamalt analüüsima… EMAAAA, huuuhhhh…. või mida minu alateadvus siis järelikult meie suhte kohta ütleb… huuuhhhh… EMAAAAA!!!”, äigas käeseljaga naerupisaraid laiali ja murdus kõõksudes järgmistesse krampidesse rulli. Muul rahval poes oli seda muidugi täitsa tore kõrvalt vaadata.

Minul ei olnud tore. Nüüd ma oleks ise tal heameelega kõri läbi närinud. “Mida ütleb, mida ütleb! Aga vot seda ütleb, et sul polegi kohevarsti üleüldse mingit suhet mida analüüsida! Sest selliste “alateadvuse ilmingute” üle ei naerda, vaid nende pärast jäetakse maha, vot nii!”

Paraku on inimloomus nii ehitatud, et sa ei saa puhtfüüsiliselt kaua tige olla, kui keegi su kõrval konkreetselt naeru kätte lõppemas on. See meie suhte kindlast hukust ka päästis ning selle traagilise seigaga ja tõotusega, et kunagi me seda enam rohkem ei tee – st. ei koli – lugesime oma kolimise ametlikult lõpetatuks. Ja päriselt ka ei tee. Sest meil on siin nii sigavinge, et me ei lähe siit enam mitte kuskile ära, mitte kui kunagi.

HomeSweet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.