Ilu mu ümber · Pauliine · Pildipost · Sünnipäev

Minu Eesti

1See kaanepilt on mul feissis veebruarikuu lõpupoole üleval vist juba mingi viiendat aastat. Ja ilmselt järgmised viis veel, sest rohkem meie siia ja meie sellesse sobivamat pole veel silma hakanud. Ja ilmselt niipea ei hakka ka. Vot nii.

Täna on ropp-ilus ilm. Päike särab ja kevad on täiega õhus. Mul on kontoris isegi aken lahti. Ja siis tuleb see, kui see vasika-tunne jälle peale tuleb, onja. No et ise oled vasikas ja kuskil on värav, mis seni on olnud kinni, aga nüüd läks see lahti ja siis muudkui läheks ja tormaks ja keksiks ja midagi pole enam kinni ja midagi pole enam piiratud ja kõik on lubatud ja kõik on võimalik ja… no see tunne, teate ju küll seda tunnet. Novot. See tulebki.

Eile nii ilus ilm ei olnud, aga eile oli seevastu Eesti sünnipäev. Käisime Paulaga mere ääres pilte tegemas ja tulime sealt üsna jooksuga tagasi, sest sompus ja mossis ja külm oli. Ehk siis kui ma hommikupoole olin veel mänginud mõttega ühineda ehk nii iseenda-üllatamise-korras mõne temaatilise taliujumisaktsiooniga, siis see mõte haihtus seal mere ääres mässates üsna kiiresti minema.  Nagu ka kõik muud mõtted sellest, et minna ehk mingile muule temaatilisele üritusele. Et minna üleüldse kuskile kodust välja. Mis omakorda toovad kaasa ka pisukesed süümepiinast kantud mõtted sellest, et ei tea, mispidi mu lapsed siis piisavalt patriootlikuks ja isamaaarmastajateks peaksid järsku kasvama, kui neid kunagi isamaa sünnipäeval ei tassita lipuheiskamisest/paraadist/ühispeost vmt. osa saama? Aga nagu mainisin – pisukesed. Sestap summutan need praegu veel teiste mõtete alla – et, noh, kasvavad miskitmoodi ise ka. Et seda ei saagi nö. sunniviisil kasvatada. Andres ju kasvatas oma lapsi ka Vargamäed armastama, aga vot – ei tahtnud keegi sinna jääda. Ja äkki siis üksaasta teemegi terve programmi varahommikust hilisõhtuni omal nahal läbi. Ja võib-olla saab üldsegi nii, et nad kõik saavad suureks ja on tublid ja käivad ise igal aastal presidendi vastuvõtul ja on läbi ja lõhki patriootlikud. Või üleüldsegi on ise Eesti presidendid. Just. Kõik kolm järjest. Jah! Vot!

A pildid said ilusad.

2

3

4

5

Onja.

Mulle hullult meeldib Eesti ja hullult meeldib Eestis elada. Ega ma mujal väga elanud polegi, aga kui see peaks millalgi ette tulema, siis olen üsna tõenäoliselt üsna varsti üsna niuks-niuks ja homesick ja aidaa koju tagasi. Seda seda on pikemate reiside juures juba mitmeid kordi ette tulnud ja ma ei kujuta ette, mis oleks see faktor, mis selle nüüd teistmoodi teeks. On jah siin see ropprõve ilm jube tihti ja veidrad inimesed veel tihedamini ja  see no-nagu-pole-ju-midagi-erilist-siin värk. A mis siis. Ropprõveda ilma kõrval oskab näiteks head ilma rohkem väärtustada. Ega ju kui sul on 364 mõnna ilmaga päeva aastas, ega siis 365-ndal mõnna ilmaga päeval ka ikka vasikaks ära ei tõmba, onja. Millest oleks ka nagu kahju. Inimesed on siin veidrad jah, aga mõtlevad igast lahedaid asju välja ja teevad igast lahedaid asju teoks ja see on omakorda nii ülilahe, et las nad siis olla. Ja see korvab täiega ka selle pole-midagi-erilist värgi. Täiega on eriline. Praegu on minumeelest üleüldse nii tohutult põnev elada, just praegu ja just siin ja just selles käsitlematus Eestis – igal pool kihab ja toimub ja möllab ja kõik need on nii erinevasse suunda ja erinevasse kihti ja tahaks nagu kõike ja korraga ja siis on mõnikord selline tunne, et aaa!!!! ma olen rongist maha jäänud, omamata seejuures ühtegi aimu, kuhu maha, millisest rongist ja mis see sihtkoht üleüldse olema peaks. Ja siis nagu teinekord jälle kihutad täiskiirusel isegi mitte selle rongi sees, vaid raketina selle kohal, omamata ikkagi halli aimu, et miks ja kuhu. Igav siin igastahes ei hakka ja see on peamine.

Tõde ja Õiguse vaatasin ka üksõhtu ära, vist isegi mingi teine õhtu peale esilinastust vmt. Kuidas tundus? No eile näiteks tundus mulle film filmi tegemisest tiba põnevamgi kui film ise. Mis ma ikka ütlen – hea film on. Aga kuskil poole filmi peal hakkas mul peas kõlisema selline sõna nagu lineaarne. Sirge, noh. Ülemäärane pateetika jäi mulle tabamatuks, ülemäärane traagika ka, nalja ei saanud ja erilisi äratundmis-samastumismomente a la siuksed-me-olemegi polnud nagu ka. Aga see võis olla täitsa vabalt ka ainult mingi minu tuim eripära. Minu jaoks lihtsalt veeres film – just film, mitte elu selles – nagu hernes mööda kerget kallakut alla, just mööda kerget kallakut, sest lapikul maal poleks hernes veerenud üldse ja mäest alla oleks veerenud suurel kiirusel, põnevalt ja ettearvamatu hüplemisega. See hernes veeres nagu väikese hooga ja omaette tasapisi. Samas visuaalidega oli kindlasti vaeva nähtud, sai väga hea ja tõepärase pildi ette, mismoodi siis oli, näitlejatöö hea, igav ei hakanud ja pikk istumine kurnavalt ei mõjunud. Koju tulles tuli teine sõna – indiferentsiaalne – ilmselt ka mingi minu oma tuletissõna. Ehk siis nagu mittemõjutav, muutust mitte tekitav. Ehk siis ei istu kolm tundi hingamata ega ei jäta mingit suuremat sorti elamust sisse, mis paneks veel mitmeks päevaks mõtisklema-läbi elama. Mis tegelikult millegi iseenesest nii võimsa asja puhul oleks võinud ju ka nii olla. Nüüd oli lihtsalt – noh, vaadatud, linnuke kirjas, mine võta nüüd endale üks küpsis.

Mäletate, mis ma ennist ütlesin. Eestlased. Et mõtlevad igast lahedaid asju välja ja teevad igast lahedaid asju teoks. Novot. Ja nüüd lausa nende eestlaste pealik ise mõtles välja kalli-aja sünnipäeva päeval kl 20.19 ja kõik eestlased tegid teoks ja juba teist aastat järjest. Ja kui see pole ülilahe, siis ma ei tea, mis üldse on.

6

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.