Lihtsalt on nii · Palju õnne argipäevaks! · Tusk ja hala

Update haigemajast

trialjanuary

Hetkeseisuga on nii, et minuke, nagu juba mainitud, terve peale põskkoopa- ja keskkõrvapõletiku püstijalu läbipõdemist ja näen üsna niimoodi välja ka, meespool peale tugevatoimelist antibiotsikuuri värskelt ühepoolsest kopsupõletikust terveks tunnistatud, kuigi ta nagu üldse nii välja ei näe, ja poja sama värskelt diagnoositud põskkoopa- ja keskkõrvapõletikku jäänuks ja näeb üsna palju hullemini välja. Ema enam ei köhi ja on tunduvalt tegusam peale valuraviarsti juures käimist ja ka näeb niimoodi välja.

Mdx te teadsite, et selline arst üldse olemas on? Ma ka mitte ja selle konkreetse arsti puhul ma oleksin täitsa hea meelega ka selle teadmise juurde jäänud. Natuke võtan oma sõnu tagasi, sest emal on tõepoolest parem, aga see visiit sinna… Minuke – haruharva sattudes ja neilgi harvadel kordadel harjunud ja ära hellitatud oma zen-maheda-sumeda Pirita perearstikeskusega, kõik oma lapsed sünnitanud veel zen-imas erahaiglas ja viimased kümme, viisteist (+) aastat pole ülepea haige olnud ega üleüldse mingite arstidega kokku puutunud, onja. Ja siis nagu kuskil paralleeluniversumis, aga ometi siinsamas ja täiesti reaalselt toimiv meie riiklik meditsiin, kus patsiente on tuhandeid, arstiaega peab kuid ootama ja siiski ei jätku neil kellegi jaoks piisavalt aega, inimesed on alamakstud ja röögivad… See oli ikka selline litaki-laupkokkupõrge, mis mul siiamaani sädemed silmist välja võtab. Ma ei hakka kõiki üksikasju kirjeldama, aga märksõnad 3 nädalat arstiaja ootamist, üle tunni aja määratud ajast kauem ukse taga ootamist, valust teadvust kaotav ema /sest ta ei saa kaua istuda ja on üleüldse viimased kuu aega suht ainult lamanud/, ilma igasuguste piirideta talle ja mulle näkku räuskav doktorihärra… koos eelneva kaksnädala kahel korrusel kahe poolsureva inimese vahet rapsimisega nii, et ma üsna mitmetel hetkedel mõtisklesin, kumma korruse matuseid ma enne pean hakkama korraldama…

kõik see moodustas ühel hetkel kokku sellise kompoti, et läksin silme-eest-must ja vihast värisedes üle vene keelele /sest mulle tundub, et oma ülekeevaid emotsioone on vene keeles kuidagi avaram ruum väljendada ja muuhulgas oli see ka doktorihärra emakeel/, ristisin psühhopaadist arst-inimese живодер-iks /mis peaks meie keeles olema midagi loomapiinaja ja sadisti vahepealset või mõlemat korraga/, veetsin ülejäänud arst-karjus-mu-ema-peale-edasi aja koridoris ukse taga ja delegeerisin kõik edaspidised sinna-majja-oma-jala-tõstmised Marekile /kes ka seda kõike pealt nägi, aga minu veelgi suuremaks śokiks arvas, et kõik oli tegelt väga ok, tegemist on oma ala spetsialistiga ja tal nagu seetõttu olekski mingi võõrandamatu õigus elaja moodi käituda (ei pea vist mainima, et üks suuremat sorti kodusõda sündis sellest)/.

Nagu eelpool mainisin, osa sõnu võtan tagasi ja ma-ei-teagi-täpselt-kuhu живодер-arsti vastu kaebust ei esita, sest mingi silmnähtav füüsiline progress sellest visiidist siiski sündis. Ja aega pole mul selleks ka – nagu samuti mainisin, on mul juba uus haige-hoolealune kantseldada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.