Lihtsalt on nii · Palju õnne argipäevaks! · Tusk ja hala · Xmas

#triibulisesebraaasta. Peale musta triipu tuleb taas valge, tuleb küll!

Mul varastati täna päev läbi kontori eest seisnud autol kojamehed eest ära. Nagu täitsa käidavas kohas parklas ja muude autode / inimeste seas?? Nagu maja ees, kus allkorrusel istu turva ja vaateväli olemas?? Nagu üleüldse – who does that??? Nagu on mingi hullult väärtuslik kraam ve??? Igastahes – näen kedagi edaspidiselt midagigi oma auto kallal nokitsemas, võtan ise oma kojamehed küljest ära ja topin sulle sa-ei-taha-teada-kuhu! Võta see palun teadmiseks, sa nõme tropp, et ei tuleks üllatusena.

Teine moment tänasest – kaubanduskeskus, kus üürgas süüdimatult jõuluplaat ja kuidagi nii väga värskendavalt mõjus see keset jaanuarikuud.  Kui hea idee tegelt. Selles mõttes, et päris jõuluajal on kogu aeg nii kiire-kiire ja jõulustress ja pole aega süveneda. A nüüd oli mõnus – keegi ei kiirustanud kuhugi, inimesed käisid rahulikult ringi ja ümisesid kaasa, laiad naeratused suul.

Mina jäin jõulustressist peaaegu puutumata, kui kontoris toimunud mõningane hooajaline hullar välja arvata. Muidu olid kaks täiesti tśilli päeva linna peal ja kõik vastavad ja vajalikud asjad aetud. Küll aga tabas see täies ja totaalses mahus meie Tuutukest, kes veel jõululaupäeva eelõhtul tuiskas närviliselt ringi keset kesköist Sikupillit ja ahastas, käed taeva poole püsti, nagu Mehhiko telenovelas:
“Homme on jõulud ja kõik jõulukingid on ostmata!!! Kuidas nii saab??? Ja kuidas teie saate siin nii rahulikud olla???!!!”
“A mis sul sellest, Jõuluvana on ju selleks. Kas sa nagu siis Jõuluvana üldse ei usalda?”
“Kuidas ma teda siis usaldan? See toob ainult voodipesu ja lauamänge ju!!”

Nojah, bõlo delo üksaasta. Ja mopsipildiga tekikott oli siis niiiiii lemmik ja oi-oi kui nunnuuuuu!!! ja lauamängud mängiti järgmise poole aastaga ribadeks. Aga no kes neid tühiseid detaile siis enam mäletab, onja.

Jõulud said siiski väga mõnusalt mööda. Ja siis tuli uus aasta. Nagu tuligi täitsa UUS aasta, #triibulisesebraaasta2019.

Selgitan. Mul on viimased paar aastat olnud komme panna oma uuele aastale hästääg külge. Nagu siis üks tähelepanu ja energiat koondav ja kokkuvõttev pealkiri ja kummalisel kombel ongi see läbi aasta oma mõju täitsa tuntavalt tunda andnud. Üle-eelmisel aastal oli see #amazing2017 – ja oi-oi kui amazing see aasta tõepoolest oli; eelmisel aastal oli #gorgeous2018 – ja tavalisest rohkem tuli tegemist teemadega, mida ei saa miskit moodi muudmoodi nimetada kui gorgeous. Sealt loogiliselt edasi võttes sai uus aasta olla ainult #fabulous2019, onja… aga vot kuidagi nagu ei sobitunud see järsku sinna. Tekitas mulle mõningast mõtteainet see asi mõnda aega, kuni siis vana-aastaõhtul eksis mu pühadesoengusse ära üks juhuslik sebra.

Image may contain: text

Ja sellest tulenevalt sündiski uus pealkiri – #triibulisesebraaasta2019 ja see tundus nii järsku nii… õige!
Tegelikkuses on sebra puhul aga see asi, et ongi ju triibuline. Ehk siis valge triibu kõrval on must triip, enne kui jälle tuleb valge. Ja kohe peale valget jälle must, onja. Aga see oli see, mille peale ma tol hetkel ei mõtelnud.
Nu i zrja, nagu ütleks selle peale venelased.

Kõrvalepõikeks – veel andis mulle mu vana-aastaõhtu tinavalamine kätte sellise asja:

Image may contain: one or more people and text

Ehk siis… /mdx never mind siinkohal mu määratlematu maniküür/… täiskuu paistel (kurvastav/igatsev – must triip?) (või siis hoopiski unistav – valge triip?) mees kõrge kalju otsas keset merd (sest seal all on ju mäslevad lained, eksju) kuskil mujal maal (sest meil pole ju kaljusid keset merd), kellel on… pepuimplantaat (?). Okei, see teema vajab veel sügavamat lahtimõtestamist.

Veel panin ühe täitsa uue asjana uueks aastaks endale paika ka kaks eesmärki: esiteks – et sel aastal saab nii, et mina sõltun vähem teistest ja teised minust, mis omakorda tähendab seda, et kõik saavad omadega ise hakkama ja mina liigun, teen ja olen täpselt seda, mida, kus ja millal mina seda tahan / vajalikuks pean. Osaliselt oli see ka tingitud sellest, et nagu juba mainitud, oli minust üsna hiljuti üle pika aja saanud suht kodustatud 9st 5ni kontoriloom (millest üsna kiiresti sai küll ca 10st ca 5ni ja osad päevad kodukontoris kellaajaliselt käsitlematu loom, aga siiski) ja sellega seoses ka suurenenud tung nö. vaba/vallalise/lastetu elustiili järele – peale tööd kohvikusse / kinosse / kaubanduskeskusesse / kuhuiganes samataolisesse selmet koju koolitööde / köögi / kodukorrastuse / milleiganes samataolise seltsi. Üks esimesi sellekohaseid ilminguid oli suht täitsa uue aasta alguses näiteks see, et kirjutasin ükspäev ühe äkilise uitmõtte ajal sõbratüdruk Kerttule, kellel on Pirita jõe ääres mõnus stuudio pilatesemasinatega ja saigi nii, et veedan nüüd kord-paar nädalas aega küll seekord teisel pool silda, aga täitsa ju oma harjumuspärases rajoonis ühte väga lahedat sporti tehes. Hullult mulle meeldib ja kindlasti on see teema, mis saab edaspidiselt ka detailsemalt lahti kirjutatud. Valge triip.

Ja teiseks – get shit done! See tähendab seda, et iga mõte saab teoks ja tehtud kohe ja kiiresti, mitte pärastpoole-homme-millalgi-siis-kui-on-viitsimist-aega-raha-vmt.

Korraks läks sellega ka isegi täitsa hästi. Korraks. Jällegi – siis, kui oli valge triip.

Ja siis tuli must triip.

Mis siis sai?
Igast asju sai.

Ühel õhtul tiba peale uue aasta algust läksin oma tavapärast 10km ringi tegema ja laenasin Tuutult tema Jõuluvanalt saadud uued lemmikud – soojad juhtmetega kõrvaklapid – pähe (nonäed, tasub seda tegelast usaldada küll, ei piirdu ta ainult voodipesu ja lauamängudega. Kuigi tõe huvides olgu ka mainitud, et selleaastane Jõuluvana kotist välja tulnud Scrubble on vaieldamatult taaskord üks populaarsem ajaveetmise vorm siin majas). Kuulasin sporditegemise taustaks oma seminare ja webinare ja oli suht loogiline, et muu müra mu kõrvu selle kõrvalt väga ei ulatunud. Aga tagasi koju jõudes sai järsku selgeks, et ei jõua ka siis, kui klapid peast võtsin – mu vasak kõrv oli järsku täiesti surmavalt lukus. Varasemale rohke tatiga nohule ja aeg-ajalt peal käivale pisikesele palavikule ma muidugi suuremat tähelepanu polnud pööranud – päevake kodus, asi ravimitega tiba tagasi tõmmatud ja edasi! Samal õhtul veidi aega varem oli end taaskord kukutanud vastu maad mu telefon. St. suitsiidne oli ta tegelikult olnud juba varem ja terve aasta erinevaid enesetapu vorme katsetanud, vaakudes veel siiski vaevu hinge, aga sel õhtul suri ta end lõpuks lõplikult surnuks. Sama otsustasid teha ka veekeetja kodus ja pesumasin meie Haabneeme korteris. Pesukuivati kodus küll ei surnud, aga hakkas ragisema nii, et ilmselt pole tal ka surmast palju puudu. Ehk siis tere tulemast, iga-mõne-aasta-tagant-korduv kodumasinate ja elektroonika vasta-taevast-lendamise hooaeg.

Veel veidi varem olin enda juurde toonud oma ema. Jah, mul on ema ja ma olen hiline laps, mis omakorda tähendab seda, et mu ema on nüüdseks eakas. Okei, ta on vana. Räägime asjadest õigete nimedega, eksju. Ja ta poleks ise üksi enam hakkama saanud. Sest ta selgroo alumised diskid olid läbi kulunud ja panid jala valutama. Jalavalu võtaks ära operatsioon, aga ka süda jupsib tal aeg-ajalt ja tal on seal stimulaator ja seda ja vanust arvestades operatsiooni teha ei taheta. Mul on väga hea meel, et ta meie juures on ja mitte ainult mul, vaid kogu meie kambal, täitsa ausalt ja siiralt. Aga tema nii ei arva. Ta on veendunud, et on meile koormaks. Sest meil emaga pole kunagi just ülemäära sooje suhteid olnud. Jällegi – räägime nii nagu asjad on, eksju. Me oleme selleks liiga erinevad ja lisaks pole koos elanud viimased mingi 20+ aastat, seega suuremat sorti nurkade lihvimine käib enivei. See on üks asi ja isegi see oleks juba suur asi omaette, aga nüüd näed sunnin mina, arusaamata hing, teda veel arstide vahet jooksma, sööma, pesema, tõusma ja ringi liikuma, mõtlema positiivsetele asjadele ja keskenduma helgele – ühesõnaga elama, kui tema tahab vaid halada päevad läbi telefonis oma sõbrannadega sellest, kui valus ja halb tal on, olla ööpäevaringselt pikali ja söömata, ajada peotäite viisi tablette sisse, teha seda kõike üleüldse kuskil hooldushaiglas ja tegelikult ammu juba surnuks saada. Mida mina surnuks saamisest arvan, ei ole nö. tavapärane ja enimlevinud vaatepunkt ja seda ma siin praegu pulkadeks lahti võtma ei hakka. Aga – hooldushaiglas, pane tähele, mitte hooldekodus. Hooldekodu oleks ehk ka mulle vastuvõetav variant. Ehk. Aga näiteks meie oma Viimsi hooldekodus maksab koht 1200 euri kuus ja isegi kui see on sulle okei maksta, siis on kohad enivei täis ja veel 70 inimest järjekorras vaja ära elatada enne, kui üleüldse jutule võetakse.

See on uue mõistmise koht, otsustamise koht, reageerimise koht, tegutsemise koht, vastutuse võtmise koht, täiskasvanuks saamise koht. Kõik need kohad, kuhu isegi sinu oma lapsed sind tegelikult välja ei vii. Ja need kõik on need kohad, kuhu tegelikult üleüldse minna ei tahaks, eksju. See on ratastooli koht, käimisraami koht, potitooli koht. Kõik need on kõik need kohad, mida sa oma kodus üleüldse tegelikult näha ei tahaks, onju. Ja siis tuleb mingi hetk ka see ei-viitsi koht ja ei-taha koht ja kaua-veel koht ja miks-mina koht (viimasega pole muidugi midagi peale hakata, sest ma olen ka üksiklaps ja ei ole nii, et kuule sina, õde-koma-vend, nüüd on, teadsa, sinu kord). Pluss muidugi ka see koht, kus nö. vanaks jäänud vanemate teema vajaks üleüldisemalt ja täpsemalt veelkord ja taaskord üle käsitlemist, aga sinna kohta ma tõepoolest praegu minna ei taha. Sest me veel käime koos kohvikus ja spaas ja lähme koos reisile, nagu ma seda alati ette olen kujutanud selleks ajaks, kui ma oma ema enda juurde toon. Sest kuigi selle viimase kuu jooksul on meie kodus kaks korda käinud kiirabi, tuleb peale musta triipu ju taas valge, tuleb küll!

Need eelviimased kohad tulevad kätte seda kiiremini, kui lisaks veel ka kirjutab õpetaja, et kontrollige oma lapsi, koolis on taaskord täid. Kui lisaks veel ka tuleb töölt koju silmnähtavalt tuikuv meesinime, kes kurdab ringi käivat pead ja kellest saab järgmiseks hommikuks vabisev, higist leemendav ja vaevaliselt hingeldav poolkoomas 40-palavikuline. Kui lisaks veel ka üleüldse mitte kuidagi mitte mingil viisil külmetada saada pole saanud emal läheb hääl ära ja ta hakkab köhima. Kui lisaks veel ka samal ajal terved, totaalselt täivabad ja igati energiat täis lapsed tõstavad oma tubasid ja mööblit ringi (sest üks omaette tuba loovutati ju vanaemale ja just nüüd on selleks nagu õige aeg) ja vaatamata uskumatutele edusammudele tekitavad paratamatu kõrvalproduktina teises kohas jällegi kohutava segaduse /…/. Kui sa mitu päeva järjest varahommikust hilisööni ainult lähed, tuled, teed, tood, viid, paned, võtad ja annad, siin ja seal ja kolmandas kohas kahe korruse vahet ja tänad jumalat, et majal ainult kaks korrust on, sest kui oleks kolmas ja neljas ja kümnes, siis oleks kindlasti ka seal veel keegi lääbakil, kelle vahet joosta… Ja siis juba täitsa päris öösel, kui oled just lõpetamas veel omi vahepeal paratamatult soiku jäänud tööasju ja enam kui valmis kohe kummuli kukkuma, tuleb vaikselt poja: “Emme, Kelly läks esimest korda sõbrannadega klubisse (Kelly on 16, tema võib, minu põnn veel mitte) ja ma nii muretsen, kuidas nad koju saavad. Ta küll ütles, et nad võtavad takso, aga äkki on taksojuht mingi pervar ja… ma ei saa magada. Kas me võime pliiis neile linna järgi minna ja nad turvaliselt koju tuua?”
Sa mu hea ja hell hingeke! Muidugi me läksime. Kell oli siis kolm öösel.

Niipalju siis minu steitmendist mitte sõltumisest ja mitte sõltuvatest, eksju. Positiivset oli kogu selles asjas vähemalt niipalju, et kogu selle hädaoru sees rahmeldades rahmeldasin end terveks – ikka veel (st. pea juba paar nädalat) lukus olnud kõrv hakkas üksäkki seest loksuma ja kloksuma, tegi korraks põrguvalu ja lõi end siis pauguga lahti. Koos sellega kadusid jalapealt ka nohu ja kõik muud varasemad vaevused. Seega järeldan, et üsna tõenäoliselt olin püstijalu ära ja läbi põdenud ei midagi vähemat kui raskekujulise keskkõrvapõletiku.

Vasta taevast lendas ka mu teine steitment asjade ärategemisest. Sest järgmiseks olid järjekorras puuduvad riiulid pesuruumis ja trepi all. Ma tirisin need küll vapralt kohale ja kujutasin ette, kuidas mu kõike oskav ja nüüdseks juba raudpolt palavikust taandunud meesinime need kohe ka mängleva kergusega seina kruvib ja ma saan sinna panna kõik need asjad, mis ma olen mõtelnud sinna panna….
“Aga mul ei ole kodus selliseid tüübleid, millega need seina saab.”
“Mida sul veel ei ole? Palavikku?”
“Palavik on. Tüübleid pole. Tüübleid saab ehituspoest. Lähed tood?”

Ei. Jaksa. Enam.

#triibulisesebraaasta. Peale musta triipu tuleb taas valge. Tuleb küll!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.