Minu müstilised lood · Rändom

Must(ad) reede(d). A mis see Colorado siia puutub?

FuckBlackFriday

Eile oli Must Reede. Ma ei ostnud midagi. Ainus, mis mind tegelt nende lõpututes allahindlustes kõnetas, oli ehk Hiltoni Eforea spa päevapilet poole odavamalt, aga neid müüdi ainult kohapeal ja ma ei viitsinud linna minna. Õhtul käisin korraks kohalikust Maximast läbi ja seal tunglevast rahvamassist piisas mulle täiesti, et ette kujutada, mis siis veel linnas toimub ja selle kujutluspildi peale õuduses õlgu võdistada. Ahjaa, ühe roosipotikese ostsin Maximast diivanilaua peale, see oli ka vist alega, seega vist ikka läks Musta Reede linnuke kirja.

Muideks, teate, kuidas Tallinnas saab sõita Colorado´sse? Aga pane häälega Waze käima, sihtpunktiks näiteks Lennusadam või midagi muud, kuhu jõudmise marsruut sisaldab Kalaranna tänavat ja hakka sõitma. Ja üks hetk see siis teatabki valju ja selge häälega, et “tööörn left tu koloraado TN.” Jap, nii lihtne ongi.

Aga seoses eilse Musta Reedega tuli mul meelde hoopiski üks teine reede, kah omamoodi must.

See oli suvel, aga mitte nüüd eelmisel ja vist isegi mitte üleeelmisel. Oli palav, oma 30 plusskraadi ja päike sillerdas taevas nagu homset ei tulekski. Oli reede ja pärastlõuna, ma jalutasin mere ääres ja tegelikult otsisin ühte kohta. Kõik oli selge kuni tee läks otse, aga siis sai tee otsa ja pöörata sai ainult kas paremale või vasakule. Seisatasin ja üritasin tajuda. Parem on korralik, hea, õige… lihtsalt parem. Parem kui vasak, sest vasak on ju nagu halb, ebaõige, vahel lausa täitsa vale… kõik need käibefraasid – läks vasakule ära, võttis vasakult… tavaarusaamas on vasak paha, vasak ei ole hea, saati siis, et vasak oleks… parem. Kui ma olin väike, siis hakkasin pliiatsit hoidma vasakus käes. St. loomupäraselt olin ma vasakukäeline. Tol ajal oli vasakukäelisus väga-väga vale. Mu ema töötas samas lasteaias ja samas rühmas ja ma mäletan siiamaani, kuidas ta võttis pidevalt pliiatsi mu vasakust käest, kuhu see automaatselt sattus ja surus paremasse. “Selle käega kirjutatakse! Pea meeles – täpijalg ja täpikäsi!” Mul on nimelt parema jala peal (seal kõrgemal, seda kohta kutsutakse täpsemalt vist kintsuks, aga mulle ei meeldi see sõna) suuremat sorti sünnimärk ja kuna seelik oli lühike, siis laua taga istudes tuli ka minu “täpp” nähtavale. Nii ma siis õppisingi oma loomulikku – vasakpoolset – taju eirama, enne joonistama hakkamist kontrollima oma täpijalga ja selle järgi siis ka õiget – paremat – kätt, millega pliiatsit hoida. Tagantjärgi võin öelda, et kasu oli sellest parematerrorist täpselt niipalju, et jah, kirjutan ja joonistan ma küll parema käega, aga kõike ülejäänut käelist teen ikkagi vasakuga.
No ja siis veel see vana muinasjuttudest tuttav lugu, et lähed paremale, saad rikkaks, lähed vasakule, saad surma jne. A mis siis ikka, surma siis surma, esimene taju oli vasakule ja sinna ma veendunult oma sammud ka seadsin.

Jõudsin välja väikese palkmaja juurde. Ma vihkan palkmaju. Jah, nad on nö. puhtad ja looduslikud ja omamoodi ehk nunnudki ja mingil suusareisil või muul roadtripil on ju fain mingis sellises korraks pesitseda, aga pikemalt elada ma sellises ei suudaks.

Otsustasin juhatust küsida ja koputasin välisuksele, aga kedagi ei tulnud. Seal tundus olevat mingi veranda või eeskoda, katsusin linki, uks oli lahti ja astusin sisse.

Mulle tuli vastu kass. Pärslane. Pärslased on minu hingeloomad ja too oli täpselt samasugune nagu mu valge pärslane kodus, aga see isend oli tumehall, peaagu must. Ta vaatas mind kahtlustavalt ja teades hästi pärslaste iseteadlikku ja ülbevõitu attituuti kogu maailma suhtes, ei hakanud end igaks juhuks talle sõbraks pakkuma.

“Hallooo! Tere-tereee!!!” hõikasin maja sisemusse.

“Hallooo-Halloo! Tere-tereee-tere-tereee!!!” kordas kuskilt üks naisehääl vastu nagu kaja ja see hääl kõlas täpselt samasugusena nagu minu oma.

Ja siis ilmus ta ise ka nähtavale. Naine. Päevitunud, tumepruuni, peaaegu mustja nahaga. Mina olen heledanahaline, saan suvel päikese käes hullu vaeva nähes end küll mingil määral jumekaks, aga  nii tumedaks mitte kunagi. Tal olid samasugused metsikud pikad kräsujuuksed peas nagu minul, aga süsimustad. Minu juuksed olid sel hetkel isegi mitte oranźikad, nagu nad tavaliselt kipuvad olema, vaid suisa blondiks pleekinud. Seljas oli tal must särgik ja musta-valgetriibuline pikk suveseelik, minul samasugune sinine särgik ja sinise-valgetriibuline pikk suveseelik. Tal oli samasugune kurvikas ja kitsama taljega figuur nagu minul – seda nimetatakse vist liivakellaks – ja ta oli sama pikk kui mina. Ja kuigi ma polnud varem näinud ühtegi inimest, kes oleks arusaadavalt minu nägu, oli mul tol hetkel tunne, nagu vaataksin peeglisse. Sellisesse tumeda filtriga peeglisse.

Mõõtsime teineteist pilguga vist mitu pikka minutit. Tema jaoks oli vaatepilt ilmselt sama jahmatav kui mullegi.

Lõpuks suutsin suu lahti teha,

“Et ma… ma… ma otsin seda kohta…”

“Jaa. Sa oleksid pidanud pöörama paremale. Aga sina pöörasid vasakule,” ütles tume võõras. Minu häälega.

Jap, mina pöörasin vasakule, läksin vasakule ära…. ja leidsin sealt vasakult… musta iseenda? Või siis teisiti võttes ehk… iseenda tumeda poole, täies füüsilises kehastuses? Kellel on minu must hingeloom ja kes elab mulle nii vastumeelses palkmajas.

Ma ei julgenud tookord uurida, et kes too kummaline võõras oli ja kuidas on nii, et me nii ühesugused olime – ma vist ei taibanud teda tänadagi, katsusin, et kiiresti minema sain. Oli ta üldse päriselt olemas? Ma ei ole julgenud rohkem sinna tagasi minna, et selles veenduda. Salamisi ma loodan, et ehk ei olnud, et ehk sain ma lihtsalt päikesepiste ja nägin nägemusi. Sest kuigi ma tegelikult tean, et võin vabalt teinekord olla lausa ennenägematu bitch ja nii vastikute mõtetega, et kogu maailm minestaks, kui neist teaks; ma võin punuda intriige, teha halba ja soovida teistele halba (aga kui sa peaks ennast ka juhuslikult nüüd nende teiste seas tundma, kellele mul nagu võib-olla oleks põhjust kurja kaela soovida, siis ei pea sa nüüd ehmatama, sest kuigi mul väga hästi õnnestub võluda kokku häid asju, siis teistele halva nõidumine ei tule mul tegelt kunagi välja), siis… pole mulle vaja seda minu enda tumeda poole elusat kehastust mulle seda meelde tuletama, onja. Selle suhtes eituses elada sobib mulle väga hästi ja lepime kokku, et ma olen ikka ja alati ja  üdini nii hele ja nii helge ja nii positiivne ja nii tore ja nii hea ja mida-kõike-veel. Eksju.

See müstiline “must” reede jäi mind kauaks kummitama. Eile oli seevastu täitsa tavaline Must Reede ja midagi müstilist ei juhtunud. Kui välja arvata see, et sõitsin jälle Wazega Lennusadama poole ja taaskord sattusin Tallinnast otse Coloradosse. Pöörates muideks – pane tähele! – vasakule.

Colorado (/ˌkɒləˈrædo, –ˈrɑːdois a state of the Western United States encompassing most of the southern Rocky Mountains as well as the northeastern portion of the Colorado Plateau and the western edge of the Great Plains. It is the 8th largest geographically and 21st most populous U.S. state. 

/allikas: Wikipedia/

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.