Palju õnne argipäevaks!

Mis on sinu käekotis?

whats_in_my_bag_meme_by_busbi-d5utfqbMul oli siin vahepeal üks väike mure. Ma nimelt piiksusin. Seal poe turvaväravate vahel.

Esimene kord toimus see sellises Prismas, kus ma tavaliselt ei käi, aga kuna ma mingite asjatoimetuste tõttu sinna ümbrusesse juba sattusin ja Pauliineke juhtus mul kaasas olema ja Pauliineke on üks selline laps, kes raudpolt mäletab, et tema lemmikut külmutatud mudakooki müüakse justnimelt Prismas ja ei kuskil mujal, siis me sinna ka sisse läksime. Õigemini üritasime minna, sest mina hakkasin piiksuma ja jap, seda juba poodi sisse minnes.

Kehitasin omaette õlgu ja tahtsin edasi minna, aga müüja kassas aktiveerus.
“Vabandust, proua!!!”

Ta ei teadnud seda ise, aga see ei tulnud talle sugugi kasuks. Sest ma nagu hoobilt ei ole üldse sõbralik inimestega, kes mind prouaks kutsuvad. Mul oli Donald Duck´i pildiga kott ja juuksed lipsutaoliseks messy bun´iks kokku seotud, kamoon.

“Teil piiksub midagi kotis. Kas te olete midagi varastanud?”

Kas see on mingi retooriline küsimus? Või millist vastust sa täpselt minult nüüd ootad? Et… jaaaa, tegelikult varastasin küll jah natuke.

“Midagi ma pole varastanud. Kui te märkate, siis ma pole poodi veel sisenenudki.”

“Jah, aga nii ei saa. Me peame turvameest ootama, ta vaatab teid läbi.”

Ohhh… jahh, nojahh.

Ootama oli muideks õige sõna, sest turvamehel läks tõesti kohale jõudmisega aega. Õige ka, sest ega selline 80. aasta ääre all härrasmees ei kepsle ju ka enam nagu mingi kitseke. Täpselt sellises vanuses too turvamees välimuse järgi tundus olevat ja polnud see mingi erandjuhtum, selliste raugaeas turvameeste palkamine tundub praegu olevat tõusvaks trendiks. Ma ikka mõtlen, et okei, minusugused piiksujad jah, kes kannatlikult ootavad, aga mis siis, kui tõsine jama lahti – siis kui kedagi on actually vaja kinni püüda, kes kiiresti eest ära jookseb ja maha murda? Kui juba mina olen nende läheduses hästi ettevaatlik, et kogemata ei müksaks, sest äkki kaotab tasakaalu ja kukub ja murrab puusaluu ja teatavasti on see ju vanainimeste nõrk koht, millest tihtipeale välja ei tuldagi… A ju siis päris maailm ei olegi nii kole koht, pahasid ei ole tegelikult olemas ja mingi harva emergency korral on turvataatidel aega maa ja ilma mõõdukal teosammul kohale tatsata.

“Nii, mis meil toimub siin?”
Selgitasin paari sõnaga olukorda. Et näed, pole jõudnud veel uksestki sisse minna, aga juba piiksun.

“Mis teil kotis on?”

See on vist selline küsimus, millele ükski naisterahvas väga vastata ei viitsi. Äkki sa tahaks pigem teada, mida seal ei ole? Neid paari asja kõigist maailmas eksisteerivatest asjadest? Väikestest viisakatest käekottidest olengi juba ammu just sellepärast loobunud, et kogu mu vajalik träni sinna elu sees ära ei mahu. Pigem on need siis õlakotid ja nende sisu sõltub suuresti sellest, mis mul parasjagu käsil on. Parematel päevadel on selles leidunud näiteks lood (ühe kodusisustusprojekti ajal) või uisud (siis, kui liuväljale ja eraldi spordikotti võtta ei viitsinud).

Ohhh… jahh, nojahh. Okei. Ise sa selle endale kaela kutsusid.
Tegin koti lahti.

Algatuseks tõmbas turvataat sealt välja mu suht suure kosmeetikakoti ja asus selles hoolega sobrama.
“Nii palju asju!!???”
Jaahah??!! Nagu ütles Carrie Bradshaw – I don´t just look like this, I need stuff to look like this.
“On siin ehk midagi, mille te olete hiljuti ostnud?”
Oli küll – perfektselt punane Lancôme huulepulk nädalake varem ja üüratu raha eest. Sest üks hetk ma leidsin, et mul seda pole, aga üks perfektselt punane  huulepulk võiks ju igal tüdrukul olemas olla. Turvataat ilmselt nii ei arvanud, sest ta keerutas seda põlgliku näoga käes nii- ja naapidi ja näha oli, et ta jättis teema hoolega meelde. Väravate vahelt vehkis ka hoolega läbi. Ei piiksunud.

“Mis teil seal veel on?” tikkus taat juba agaralt ise kotti.
Ohhh… jahh, nojahh. No lase käia, knock yourself out!

Algatuseks tõmbas taat mu kotist välja ühe poolelioleva heegeldustöö. Ontlik, eksju. Jap. Seda arvas ka taat, kes rahulolevalt muheles. Heegeldustöö ei piiksunud.

Siis tulid kohe otsa stringid… ja sinna see läks. Tegelt oli suvi, õues oli põrgukuumus ja tänu oma mere-äärsele/pealsele/seesmisele eluviisile olid mul bikiinid seljas pidevalt, sest ei teadnud ma kunagi, millisel järgmisel hetkel ma vette satun. Aga kui see hetk saabub, siis on ühed kuivad stringid ju üks ülimalt tänuväärne asi, mida oma kotist leida. Loogiline, onja?
On küll. Aga taadi näost oli näha, et tegelt mitte kuigivõrd. Heegeldustöö mahe mõju oli kadunud ja silmnähtavalt ei arvanud ta nüüd enam minust mitte kuigi hästi. Stringid lehvitati samuti väravate vahelt läbi, need ei piiksunud.

Siis tuli mu äkkmõtete märkmik ja mätśiva tutiga pastakas. Sest äkkmõtteid on mul palju ja kuskile on nad vaja kinni püüda, enne kui ununevad. Sestap on mul see kooslus ka tavaliselt alati kotis kaasas.
Mu plusspunktid taadi silmis ei tõusnud, isegi mitte tänu mätśivale tutile – üha rohkem altkulmu ta mind põrnitses. Aga ka see komplekt ei piiksunud.

Üks mähe oli see, mille ta järgmisena kotist välja tõmbas. Mu enda lapsed on küll suured ja õnneks ka mähkmevabad, aga minuga veedavad aeg-ajalt aega ka mõned väikesed sõbrad-satelliidid, kellele need asjad veel vajalikud on. Ja kuna me nendega aega mitte ainult koduseinte vahel ei veeda, siis taaskord – loogiline. Ja taaskord taadi arvates ehk mitte niiväga. Mähe ei piiksunud.

Siis tuli veidi suvalisemat träni, mis vastu igasugust loogikat taadi tähelepanu üleüldse ei äratanud. Telefone ja laadijaid ja muud taolist tehnikat. Mõned ehted. Eraldi väravate vahel vehkides ei piiksunud neist miski.

Ohhh… jahh, nojahh. Ladusin oma kraami tagasi kotti

“Aga teil on seal üks sahtel veel! See lukuga. Mis teil seal on?

Ma oli salamisi lootnud, et ta ei märka seda väikest lukuga sahtlit.

Sest lukuga sahtlis olid kondoomid ja 1111 vene rubla. Üks Jazz pesula münt ka.

Jap, mu kotis on kondoomid, sest mu eraelu toimib ka väljaspool koduseinu (valdavalt sama partneriga muideks, kellega see on toimunud viimased 13 aastat).
Sest nagu selles filmis “Mehed ei nuta” – ma olen terve mees (naine) ja tahan seda kõike saada.
Sest igal korralikul tüdrukul on ju kotis kondoomid. Onju, eksju?
Sest… tegelt ma ei peagi kellegile midagi põhjendama. Nad lihtsalt on seal. Punkt.

1111 vene rubla jäi aga järgi viimasest Moskvas-käigust ja mulle lihtsalt meeldib, et neid täpselt 1111 tükki sai. Inglinumbrid, u know. Inglinumbrite järgi tähendab neli ühte koos nimelt, et ma olen meister-manifestaator (mis ongi nii) ja et ma olen omadega õigel teel (mis võib ka vabalt nii olla). Ehk siis nagu igati ok asi, mida kotis kaasas kanda. Nagu ka Jazz pesula münt juhuks, kui ootamatult mustaks läinud autoga kohe üleüldse ei ole ok sõita.

Turvataadi jaoks ei olnud enam üleüldse midagi ok. Tema nägu oli… kuidas ma nüüd ütlengi… väheöeldult oli see paljuütlev.

Jap, just! Värvin huuled punaseks, teen oma teadagi mida, saan selle eest 15 euri väärtuses rublasid ja vahepeal käin siis kodus, vahetan mõnel lapsel mähkme ära või teen aega parajaks käsitööga. Korras värk ja hästi arvatud! Täpselt selline tüdruk tegelt olengi!

Vale! Tegelt olen ma elupäästja. Just nii mulle ütles hiljuti üks surfar, kellel oli pind peopesas. Surfiklubis ei leidunud pinnu väljaõngitsemiseks ühtegi nõela, küll aga leidus see – üllatus-üllatus – minu kotis. Koos niidirulliga. Sest ma olin just käinud spaatripil ja mingi erilise tubliduse lainel eeldanud, et mul jätkub seal aega ja viitsimist mõned tüdrukute riiete lahtitulnud õmblused kinni nõeluda. Ei jätkunud seal ei seda ega teist, aga niidirull koos nõelaga olid siiani kotis ja no näed siis!
“Äkki on sul kotis juhuslikult ka pintsetid?” uuris surfar, kui oli pinnu otsa nõelaga välja kraapinud. Et kas on vä? Mis küsimus see on? Kas ma olen sellist nägu, nagu mul poleks kotis pintsette? Otse loomulikult olid mu kotis ka pintsetid olemas. Nii et elu ma sellel surfaril just ei päästnud, küll aga päästis minu tavaar kotis talle ühe hea surfisessi. Sest pind peopesas on surfi puhul nagu pind seal teises p-tähega kohas kõige muu puhul. Seega on iga asi millekski hea, kaasa arvatud iga asi minu kotis, mis iganes see siis ka ei oleks.

Etteruttavalt ütlen, et piiksusin ma Prismade turvaväravate vahel veel edaspidigi ja mitmeid kordi veel. Iga kord ootasin kannatlikult turvataati, iga kord üha vanemat ja üha kauem, iga kord lappisime jälle läbi tavaari mu kotis, mida ma kodurahu huvides vahepealsel ajal üha vähemaks võtsin ja iga kord ei piiksunud eraldi võetuna miski. Iga kord  me turvataadiga segaduses taas laiali läksime.

Kuni siis ükskord saabus selgus.

Oskad sina nüüd arvata, mis asi mind piiksuma pani?

Jah, see oli ka kotis.

Ei, see ei olnud lahtise voodri vahele vmt. pudenenud.

Jah, üksikult väravate vahelt läbi tõmmates see ei piiksunud.

Ja kui juba jutt selle peale läks: mis on parimad leiud, mida sinu käe / õlakotist leida võib?

2 thoughts on “Mis on sinu käekotis?

  1. Misasi see piiksus siis? Uudishimu on nii suur :).
    Aga minu kotist- ma hetkel ei mäleta, mis seal täpselt on, sest kotid on autos. Kaks suurt träni täis õlakotti. Sest neid suuri ja raskeid kotte mittekaasavedadaviitsides panin autost lahkudes hädavajalikud võtmed, rahakoti ja telefoni hoopis taskusse.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.