Lapsed-lilled · Palju õnne argipäevaks!

No t…ra, kus on minu väikse papukese pael??

SAHM-Overwhelmed-by-Cleaning

Pilt netiavarustest, aga no tihti üsna minu moodi.

Kas oli kuskil seaduses kirjas ka, et lapsed peavad aitama kodutöid teha. Minumeelest oli. Mhmh. Palju õnne meile! Ja kuidas meil sellega läheb?

Ma ütleks, et läheb…mitmekesiselt on vist see õige sõna. Ehk siis kui päris aus olla, siis enamasti ei lähe kuidagi.

Väikeste lastega on nagu arusaadav, et nad korraldavad segadust, mille korrastamisega ise toime ei tule ja okei, et vanemad on need, kes kogu selle tekitatud jama ära koristavad. Kui aga need väikesed on suht sinupikkusteks või vahest pikematekski sirgunud, siis see nagu enam niiväga okei ei tundu. Et umbes, kui sul on kodus kassipoeg, kes ise kapist süüa kätte ei saa, siis on loogiline, et sina annad ette ja koristad laialiaetud krõbinad pärast kokku. Aga kui kodus on suurem ja paremini arenenud motoorikaga gorilla, siis ta peaks nagu ise oma banaani kapist kätte saama. Ja pärast koored ise prügikasti viskama. Pole just ehk kõige kenam võrdlus, aga mõte jääb laias laastus samaks. Siinjuures võiks ju eeldada, et noh suuremad ja niiväga segadust enam ei korralda. Või siis kui korraldavad, siis ise ka kokku korjavad. Wrong! Vastavalt sirgumisega suureneb ka segadus ja läheb hoopis mingile teisele tasemele, kokkukorjamine kipub aga vastupidi taanduvas suunas arenema.

Ma ei ütle, et mu lapsed üleüldse ei korista ega üleüldse midagi ei tee. Teevad küll. Siis kui hoog peale tuleb. Siis viigitakse kõik oma riided kappi laitmatuteks virnadeks kokku, lakutakse pinnad ja põrandad läikima ja järjestatakse isegi raamatud riiulil värvi järgi ritta.  Paraku käivad neil need hood üsna ebakorrapäraselt ja suht harva peal, vahepeal jõuab ikka olla pahandust rohkem kui rubla eest. Sest mina kogu aeg ja hommikust õhtuni ka ei viitsi ja kuidagi ebaõiglane tundub lõppude lõpuks ka. Sest võime ja suutlikkus on neil ju tegelikult olemas (loe uuesti seda gorilla näidet).

Kahetised tunded on. Ühelt poolt, et nagu no mis siis minu omadel viga on või kus ma ise olen nende kasvatamisel vea teinud. Vähe sundinud, vähe ise eeskuju näidanud või…  sest teised lapsed ju ikka teevad. Teevad ju, onju!  Või tegelt oleks ilgelt lohutav kuulda, et tegelt ei tee niiväga teised ka. Teiselt poolt jälle need ema tüüpilised süümekad, et no on ju lapsed veel ja lapsepõlv, puhata ja mängida peaks olema nende asi. Ja siis mina tulen jälle oma kisaga, et no korja oma eilne rannakott lõpuks laiali ja kuivama või no millal sa ometi selle muru ära niidad, nädal aega juba sama jutt! Või siis ei viitsi enam kisada ja korjan ja niidan ise. Mis viib omakorda tagasi selle teise ühe poole juurde.

Ja iseloom ja suhtumine asjasse on ka kõigil erinev, mis omakorda ei tee asja sugugi lihtsamaks. Kui pere keskmine on oma loomu poolest selline kõige agaram tegutseja ja ka teiste taganttorkija, siis saab tema arusaadavalt kõige rohkem oma kraesse. Sest siis on lootust, et midagigi liigub. Arusaadavalt tekitab jälle see teinekord temas trotsi, et eitea miks mina kogu aeg!
Pesamuna on meil jällegi selline põhimõtteline töödejuhataja – asjalikku nägu teeb küll, aga no küll tema võib skeemitada, et tegelikult tööst kõrvale viilida. Üldiselt pani ta paika selle juba ca 4-aastaselt, kui kord kõik teised suure hoolega koristasid ja tema ainult tursa näoga diivanil telekat vaatas. “Piia, a miks sina siis ei korista?” “Ma ei saa, mul valutab.” “Mis sul valutab?” “KÕIK KOHAD valutavad!” Ja peale pisukest mõttepausi: “Ja KOGU AEG!”
Ja kõige vanem… on lihtsalt täisväärtuslik tiinekas. Temal käivad asjad üleüldse mingite täisväärtuslike tiinekate oma elukorralduse järgi, mida iseloomustab ka see, et teda ümbritseva keskkonna puhtus või kord on teistest vanuseastmetest veel rohkem üks viimaseid asju, mis teda kuidagimoodi kõigutaks ja kui kipud liialt sekkuma, siis keeratakse oma toa uks lihtsalt lukku. “Ma säästan su närve,” lausub ta ise selle peale. Iseloomulik on ka see, et teda enam väga naljalt ei käsuta ega kamanda ka. Või noh, võid ju proovida, aga siis ta paremal juhul tuleb su kõrvale, vaatab sulle rõõmsalt ülevalt alla (pea 10 senti minust pikem ju) ja lausub isalikul toonil: “Noh, väike tüdruk, mis mured sul jälle on?” või siis lihtsalt on tüüpiline täisväärtuslik tiinekas ja pööritab ainult silmi: “Jeesus küll, jälle sa hakkad pihta!”

Pealkirjast ka. Ma võin küll ka väga koledat häält teha, kui kellegi toa põrandalt näiteks tühja krõpsupaki leian (kes üldse viskab tühja krõpsupaki põrandale, onja), ei ole see ka just minu tavapärane leksika. Paraku iseloomustab täisväärtuslike tiinekate ja varatiinekatega kooselu ka see, et nad on iseseisvad inimesed, neil on omad soovid ja omad eelistused. Nad vaatavad neid saateid, mida nad tahavad ja kuulavad seda muusikat, mida nad tahavad. Kas sina seal kõrval seda parasjagu vaadata või kuulata tahad, see on iseasi. Kui parasjagu ei taha, siis on kaks võimalust – kas teha oma tahtmist mööda, asi kinni keerata ja olla paha emme või siis leppida ja kuulata/kuulda. Paha emme ka väga tihti olla ei taha, seega sattus paratamatult mu kõrvu, kui lapsukesed käiasid siin sellest 10-tunnisest versioonist vähemalt 5 järjest. Siis nemad tüdinesid, aga minul nüüd täiega kummitab. Seega kui kuulad, siis omal vastutusel:

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.