#gorgeous2018 · Ilu mu ümber · Kodu · Rändom · Waterpeople

Destination: Neverland. Save me a seat!

Neverland

Mis kliimavöötmes te, inimesed, elate? Teete ja rahmeldate, olete asjalikud… kuidas te suudate? Meil on siin juba pikemat aega iga jumala päev lauspäike ja ca 25 kraadi sooja, olenemata sellest, et maikuugi pole veel päris otsa saanud. See kevad tuli lihtsalt teisiti. Which is nice. Mina olen kõigusoojane. See tähendab enamjaolt seda, et kui õues on juhtumisi ilus ilm, siis olen ma seal. Kui õues on nädalaid järjest nagu Hispaanias, siis ma sealt tuppa ei tulegi. Või ehk siis tulen äärmise vajaduse korral, aga ainult oma äärmiselt ärritunud füüsilise kehaga, samas kui mu astraalkeha endiselt sinna päevitustooli või mere äärde/peale nautlema jääb. Ja mu füüsiline keha ilma sisuta suudab ehk veidi asjalikku nägu teha, kui situatsioon seda nõuab, aga üldiselt… dolce far niente ja kõik on manjaana.

Sest suvel on teistmoodi hingamine ja teistmoodi vibratsioon. Öö ei jõua veel peale tullagi, kui juba on uus päev, kõik on lahti ja avali, kõike võib ja kõik on võimalik. Suvel on olemist kogu oma väes, mõnulemist ja nautlemist. Õiteilu ja hurmavat lillelõhna hommikuse kohvitassi kõrvale, juba sooja merevett ja rannaliiva, lumivalgeid purjeid ja jumalikke punaseid päikeseloojanguid. Minu asi on ainult olla, olla, olla ja seda kõike kogeda ja endale kõrvuni sisse ahmida.

Arvuti ja telefon sinna maailma ei kuulu. Okei, telefon on instastoorideks, aga ei armasta ma suvel, kui ta heliseb. Arvutis ajab meilboks üle, kui ma sinna üle mitme päeva sisse kiikan. “Kas sa saaks ehk selle homseks valmis?” Eee… homseks milliseks? Selleks, mis oli üleeile? Ja siis kõik need andmekaitse jurad. Ei kinnita ma midagi. Ise te mu meiliaadressi kuskilt hankisite, et seda oma reklaamiga ummistada, vot nüüd sööge ise oma suppi. Natuke viitsisin jeblada alles siis, kui hotmail avaldas ükspäev kahtlust, et see polegi tegelikult mina, kes juba üle viieteistkümne aasta oma sama meiliaadressi kasutab. Aga ilmselt sedagi mitte piisavalt veenvalt, sest nemad jäid endale kindlaks ja kustutasid mu hotmaili. Eee… nojah. Pole mina, siis pole. Whatever. Kuna sinna jäi aga ka osa laste koolist saadetavast infost, siis oli tulemuseks see, et mu keskmine lapsuke uuris eile tiba enne keskööd klassikaaslastelt, mis kellaks ta täna tantsupeoproovi peab minema ja hilishommikul üllatas noorema klassijuhataja kõnega teemal, et kas Piia tuleb siis otse staadionile tantsupeoproovi ja eks ta siis teeb selle tänase matemaatika töö esmaspäeval järgi. Eee… nojah. Sest mu täiesti omaette maailmates elava füüsilise keha ja astraalkeha kooslus ei suutnud ise kuidagi tulla selle peale, et enne tantsupeoproove on tegelikult hommikul ka veel tavaline koolipäev.

Ehk siis veelkord – mis kliimavöötmes te, inimesed, elate? Teete ja rahmeldate, olete asjalikud… kuidas te suudate? Müts maha teie ees, ausõna!  Mina mõtlen praegu ainult ühest asjast – kust ma leiaksin ühe vanaema, kes mul siin kodus ringi sebiks ja korjaks jooksvalt maja pealt kokku ja paneks kappi ära kõik need laste laialivisatud riided, riputaks kuivama märjad bikiinid ja käterätid ja pühiks esikust liiva kokku? Kuna me elame suht rannas ja kogu aeg on keegi sinna minemas või sealt tulemas, siis seda ka kogu aeg ja mitu korda päevas. Ja siis ma üritan veel mõelda nagu oma ID-kaart. Et kui ma oleks enda ID-kaart, siis kuhu ma oleks ennast ära kaotanud. Aga sedagi viitsin vaid natukene ja ainult sellepärast, et nendel teistel, kes veel jaksavad teha ja rahmeldada ja asjalikud olla, on miskipärast hirmsasti vaja, et see mul olemas oleks. Mul endal on täiesti savi. Küll ma lähen ja tellin uue, kui lumi maha tuleb. Aga senikaua ma olen mere ääres või mere peal. Või mätta otsas – niidan muru, istutan, äestan ja väetan ja vingun meespoole kallal, et ta mulle lõpuks ometi need neetud peenrakastid ehitaks.

Jap, asjalik naine/mees, sul pole minuga vedand – aed on harida mul.
Ja meri.
Ja suvi nautida.
Mida tegelikult siiralt soovitan ka sulle! Sest see järsku alanud suvi võib niisama äkitselt ka ükspäev lõppeda ja küll siis on meil jälle aega taodelda, vastuväiteid esitada, ümber lükata, parandada, nõustuda, heaks kiita, otsustada, tõestada, kinnitada ja mida iganes kõike veel. Ja seda kõike siis lõpmatult oma uue ID-kaardiga digiallkirjastada.

One thought on “Destination: Neverland. Save me a seat!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.