Arvamus · Elamus · Kus käisin, mida nägin

Ükssarvikute farm ilma ükssarvikuteta

Viimastel aastatel me oleme hästi palju teatris käinud – mhmh, ma sellest korra kirjutasin ka juba SIIN. Aga nüüd oli teatriskäimisesse kuidagi pikem paus sisse hiilinud ja see ei lähe mitte. Selle lünga tegime eile tasa. Ehk siis sulnis kevadkuu õhtu pluss 25-kraadise kuumusega, Vaba Lava ja Rakvere teatri külalisetendus Ükssarvikute farm.

Etendus oli… noh, ütleme selline tore. Sisuarendus tegi meeldiva üllatuse –  kuigi alguses tundus minevat nagu mingiks diibiks suhtedraamaks, siis põhikarakteritena ilmutasid end peatselt hoopiski elutoa kappides elutsevad kolm daami, eesti kirjandusklassika tegelased nimelt – Raja Teele Lutsu loomingust, Tiina Tõest ja õigusest ja Mari Mäeküla piimamehest. Elutuba oli osa vanamemme kodust ja nad pesitsesid seal, kuna memme neid veel mäletas – mõned tegelased olla olnud enne veel, aga nemad olid hääbunud elik inimesed olid nad unustanud. See oli huvitav mõte ja tegi nukraks. Nagu tõepoolest tegelased raamatutest on olemad ja eksisteerivad kusagil, kuni neid mäletatakse. Ja hääbuvad ehk kaovad ehk nende mõistes surevad siis, kui enam ei loeta ja ei mäletata.

Kõigil tegelastel oli ka oma probleem sellega, mis nende kirjanikud nende meelest nende raamatutes valesti olid kirjutanud ja mida vanamemme lapselaps – juhtumisi kirjanik, kelle naine oli taaskord kodust välja visanud – peaks ümber kirjutama. Teele oli hädas, et ta Tootsile mehele kirjutati ja et Arno oli möku oma heinamaa ja päikesepaistega; Maril olid ka mingid asjad ja Tiinale ei meeldinud Tõe ja õiguse viimase osa lõpp, et tulevad väljamäest alla ja nagu siis kõik vä? Mille peale siis kirjanik kirjutas uue lõpu, et tulid väljamäest alla ja jäid bussi alla. Ehk siis nalja sai ka. Või siis see koht, kui Teele otsustas Mari eeskujul endale ka tätoveeringu teha – Arno mälestuseks endale sellesama neetud heinamaa perse (pardon, tsiteerin näitlejat) peale tätoveerida. Mispeale Tiina hindas pilguga Teele ahtri üle ja ütles: “Vau, kaks aakrit heinamaad!”

Igastahes tekitas küll huvi, et mis värk seal siis ikkagi oli ja nimetet raamatud uuesti kätte võtta – ka häbenedes pean ütlema, et üle aasta(kümne)te. Või siis ausalt – käsi püsti, kes peale kooliaja kohustuslikku korda veel neid meie kuulsaid tüvitekste lehitsenud on? Enda kooliajast mäletan, et vähemalt Tõde ja õigust sai umbes iga aasta uuesti söögi alla ja söögi peale, sest väidetavalt kasvades ja arenedes sealt iga kord uusi nüansse leiduvat, mida jälle igast kandist õpilastel üle analüüsida lasti. Kas see nii siis ka tõesti oli, seda ma enam ei mäleta, aga nüüd nende aasta(kümne)te möödudes vast kindlasti.

Ehk siis lavastuse idee oli uudne ja positiivselt üllatav, teisest küljest jäi samas nagu natuke lahjaks. Sellega oleks andnud sügavamale minna, mõnuga möllata, kohe täitsa üle võlli vändata nii, et publikul hing kinni. Samas olid sisse toodud ka mõned tõenäoliselt mingid eriti diibid sümboolikad ja allegooriad, mis paraku jäid täpsemalt mõistmatuks. St. andis nagu aimu, et miski see peaks olema millegi varasemaga ühenduses või annab mingile teisele asjale sügavama tähenduse, aga mis ja kuidas, see jäi nagu õhku hõljuma. Või siis on asi lihtsalt minus – et no lihtsalt peab arenema veel.  Ja mis värk sellega lõpuga oli? Et asutasid daamid end minema kirjandusklassika tegelaste konverentsile, ootasid kohvritega bussipeatuses, siis kostis bussi mürin ja siis läks plaksuga saal pimedaks. Ja etendus sai läbi. Jäidki siis bussi alla vä, kõik kolm?

Aga etendusest suurema elamuse pakkus for sure Vaba Lava saal ise. Ehk siis piletid olid ilma kindlaksmääratud istekohtadeta ja kuna me saabusime mitte 50 vaid 5 minutit varem, siis oli saal täis ja ainukesed vabad kohad olid viimastes ridades. Ehk siis, kes ei tea, siis seal on selline istmetega järsk tribüün, mis on alt tühi ja viimased read lae all. St. me sõna otseses mõttes istusime pead nende industriaalsete laetorude vahel, mis nüüd on popikamates interjöörides kombeks lahtiselt näha jätta. Kõrgust ma ei karda, küll aga tekitas omajagu õõva see tunne, kui keegi lähiümbruses oma tooli peal vähegi end liigutas või niheles – nagu tunned iga ihurakuga, kuidas need metalltalad kogu selle rahvamassi all ägisevad ja nõtkuvad ja on iga hetk katkemas. Sama tunne nagu lennukis, kui see hakkab õhku tõusma – et nagu venitab end jõuga maast lahti ja siis tahaks iseennast nagu kuidagi hästi kergeks teha, et ikka jaksaks. Mul on alati lennukis selline tunne. Igastahes istusin mina seal selle tribüüni otsas üsna krambis ja seest õõnes ja kujutasin pool etendust väga elavalt ette, kuidas järgmisel sekundil käib jälle kellegi nihelemise peale lõpuks see krõks ära ja kogu see kupatus kogu selle massiga variseb alla kokku ja me kõik saame surma. Või väga katki. Mu meesinimesele, kes on insener ja tegeleb regulaarselt tugevusarvutustega, tegi see muidugi omajagu nalja, aga kamoon, nii on ju juhtunud küll, kuskil jalkamatśidel jne. ja kujutlusvõimega on mul kõik okei. Ehk siis kui sul on ka kujutlusvõimega okei ja tahad teravat elamust, siis Vaba Lava täissaal ja tribüüni viimane rida on definitely a place to be. Ja nüüd ma mõtlen, et äkki see ehk oligi põhjus, miks mul need diibimad asjad adumata jäid ja mitte see, et areneda on veel vaja.

Vabalava

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.