Rändom · Vana aja lood

Minu vanaema mitte-õunapuu otsas

Margarita hakkas mänguväljakul luksuma. Naljakas, nagu see ikka on – räägib midagi ja poole sõna pealt siis iuks ja iuks.
“Kas sul on püksid märjad?”, küsisin mina naljaga nagu ma alati taolistel juhtudel küsin.
“Misssasssja??!!! Ei oleeee!! Kust sa seda võtad??”, hämmeldus lapsuke.
“No sa luksud ju. Siis ikka öeldakse, et järelikult on püksid märjad.”
“Noja siis, et luksun. Kes üldse nii ütleb!!!???”

Lapsed mängisid edasi, aga mulle jäi see küsimus pähe kummitama. Jap, kes nii ütleb? No mina ütlen. Alati ja automaatselt, isegi sellele õieti mõtlemata. Aga mulle ütles seda minu vanaema. Ka alati ja automaatselt, ka siis, kui ma juba täiskasvanuna tema kuuldes luksusin. Ja kui ma tavaliselt hakkaks nüüd taoliste avastuste peale samamoodi silmi pööritama, nagu Margarita ennist, et misssassja ja kust tuleb ja mingu tagasi sinna, kust tuli, siis nüüd äkki oli kuidagi nii hea ja südantsoojendav seal pingil mänguväljaku ääres lasta sellel ammuunustet ja äkki end taasilmutand energial end tagasiaegadesse hõljuma viia.

Mis mu vanaema mulle veel ütles? Et suu kinni, süda jahtub ära. Seda siis, kui me endid midagi põnevat kuulama unustasime, suud pärani lahti. Et jumala nime ei pea sina mitte ilmaasjata suhu võtma. Seda siis, kui varatiinekatena alustasime või lõpetasime me umbes iga teist lauset parasiitfraasiga “iiiissand jumal!!!!” Palju pole muidugi sellest ajast muutunud, praeguse aja analoog samavanadel on teatavasti ju OMG!!! Ja siis see süngevõitu õpetus, et peab kevadel konna kinni püüdma ja senikaua pihus kinni hoidma, kuni ta sinna ära sureb. Seda siis, kui me käed taaskord külmad ja niisked olid ja seda olid nad miskipärast alatihti. Mulle nagu meenuks, et mingi hetk ma isegi vist nagu üritasin seda ükskord järgi proovida, aga ei mäleta, kuidas see aktsioon lõppes. Luksumise vastu oli ka õpetus – proovi kahe lukse vahel kolm korda neelatada. Et see kunagi ei õnnestunud, seda mäletan ma täpselt – alati tuli teine luks peale enne kolmandat neelatamist. Sa võid seda ise järgi proovida, ehk sul õnnestub.

Muidu oli ta vanaema nagu vanaema ikka. Lydia Koidula pilti kirjandusõpikust mäletad ikka, onja. Vot kujutle talle üks ühemunarakukaksik kõrvale ja saadki üsna täpse pildi mu vanaemast tema õitseajal. Maa sool, uhke ja sirge, võimas lokipahmakas hoogsalt tahapoole kammitud. Ta sünnitas Hiiumaa rannaküla talus järjest neli last (minu ema neist vanim), kõik täpselt aastase vahega ja mässas nendega vahepeal üksi, kui vanaisa sõjas oli. Tema nimi oli Ludmilla ja nii teda hüütigi, ainult, et miskipärast hästi tugeva t-ga: LuTTmilla.

Vanaema

Pilt pärit perearhiivist, vasakult: minu onu Ilmar, vanaisa Evald, vanaema Ludmilla, onu Raimu, vanaema õetütar Elna, tema mees Harald ja nende tütar Ulvi ja kõige parempoolsem on minu ema Milvi. Pildilt puudu on minu tädi Ivi.

Meie koosmäletamise ajaks oli vanaema natuke väiksemaks ja kooku-maks kahanenud, sibas ringi toimetada, rätik peas ja lilleline sitsiriidest kittelkleit seljas. Neid oli tal palju ja erinevaid, nagu ka pruune puuvillaseid palmikmustriga sukki talveajal. Ta ümises kogu aeg mingit lauluviisikest, ükskõik, mis tal siis parasjagu käsil ka polnud. Muideks, sellest rääkides… mida aeg edasi, seda rohkem avastan seda kommet ka enda juures. Tema toas oli tema rauast voodi vetruva reformpõhjaga ja pimm-pomm kell, mille põmmimisega ma harjusin iga kord maal olles nii ära, et linna tagasi minnes ei saanud ilma selleta mõnda aega magadagi. Seal polnud kunagi ühtegi tolmukübekestki, kuigi ta tegi küll kõiki muid töid, aga ma võin vanduda, et koristamas pole ma oma vanaema mitte kunagi näinud. Tema öökapil oli heegeldatud linik ja vihikud-kaustikud kenasti sirges virnas. Mõned kaustikud olid täis käsitsikirjutatud laulusõnu, teised retsepte, kolmandad niisama igapäevamärkmeid, vaheldumisi joonistustega. Mu vanaema oli väga hea joonistaja, samamoodi mu ema. Ja mina olen ka. Samuti oli ta ka hea laulja ja tihtipeale võttis ta oma laulukaustikud ette, istutas meid täditütrega enda kõrvale ja laulsime kõiki neid laule järjest õhtu läbi. Sa tead ju, et moonid kõik on pikad-pikad-pikad, kuid paRRRRRRRdike on väike, näiteks. Selles lasi ta meid mõnikord ka võidu laulda – kumb saab neli korda kiiremas tempos ja kõiki sõnu puhtalt välja artikuleerides kauem laulust lauldud enne kui keel totaalselt sõlme läheb. Ja kes seda laulu teab, see teab ka, et sõnad seal väga lihtsad just ei ole. Võinoh, mis ma räägin, võid ju siit ise kaasa laulda ja proovida, kuidas tundub. Thank God for Youtube, eksju. Ja siis veel suur lilleaed ja mustamäe valss ja kikilips ja veskimees ja laev tõstis purjed üles öises fjordis ja tiigrikutsu ja viljandi paadimees ja ma tahaksin kodus olla ja maikuu, suur toomepuu ja tüüüüüüüü-druk ja mustlase elu ja siis see meie sõnadega korraks vaid sain ma olla sinuga, korraks vaid sain ma olla teisega, korraks vaid olin kolmandaga ma, korraks vaid tahaks olla kõigiga – siukesed 5-6-aastased putukad lõõritavad siukseid laule, onju… igastahes on kõik need sõnad on mul siiamaani raudpolt peas. Vanaema tinistas meile kitarri kõrvale ja selle asjaoluga ajasin ma oma linnasõbrad kadedusest roheliseks – vanaemad ei mängi ju ometigi kitarri! Noh, minu oma mängis ja minu jaoks oli see sama loomulik, kui see, et ta hingas. Ja ma ostsin oma taskuraha eest talle linnast kitarrikeeli, et tal alati tagavara olemas oleks, kui mõni keel katkema peaks.

Mina olen ka hea laulja, aga oma ema pole ma seevastu mitte kunagi laulmas kuulnud. Sest kunagi, kui tema oli laps ja niisama elurõõmust laulu lahti lõi, ütles vanaema (ehk talle siis tema ema) talle, et ta ei oska laulda ja pangu parem suu kinni. Ja ema panigi – kogu ülejäänud eluks. Mäletan, kui mina olin väike ja peeti pikalauasünnipäevi ja lauldi ta elagu, ta elaguuuu, siis nihutasin mina end alati salamisi oma emale ligemale, sest ma niiväga tahtsin kuulda, kuidas mu ema laulab, aga alati – A-LA-TI – liigutas ta ainult tummalt suud kaasa. Vot nii võimas oli olnud vanaema sõnade mõju.

Siit loogiliselt edasi… legendid räägivad, et mu vanaemal olnudki üsna… ütleme otse – sitt iseloom. Talle meeldinud intriige punuda ja siis mõnuga pealt vaadata, kuidas kogu küla ja kogukond omavahel umbsõlme ja lühisesse kokku jooksis ja nähtavasti ei halastanud ta selles ka oma lähedastele. Sa oled nii oma vanaema moodi, ütleb mu ema mulle mõnikord, sedasama konteksti silmas pidades. Omamoodi võib tal õigus olla – ka mina olen tihtipeale üsna sirge ütlemisega ja ei kõhkle pikalt mõnda silda hoobilt maani maha põletamast, kui selleks minu mätta otsast vaadatuna vajadus peaks ilmnema. Mu ema on teistsugune, tema ei ütle otse ega seisa enda eest. Nutab omaette, sest mõne teise ausad sõnad on pääsenud hinge kriipima. Ja võta siis kinni, kumb see parem variant on.

Ma saan oma vanaemast selles plaanis aru – kui mul oleks neli väikest last aastase vahega ja mees sõjas (pluss legendide järgi kuuldunud kõlakad, et ümberkaudsetes külades kõik lapsed tiba ühte nägu olla olnud – minu vanaisa nägu), siis ma kujutan ette, et… võinoh, ma ei oska seda tegelikult ette kujutada, aga usun küll, et ega minagi siis väga hea inimene just vast ehk ei oleks. Et see pidi karm kogemus olema, sellest andis mõista ka see, et isegi oma elu lõpujärgus, kui tema ümber kogunes tihtipeale seltskond teistele hoomamata tegelasi ja meel uitas rohkem aega kuskil mõnes paralleeluniversumis ja muus ajas, siis ohkas ta õhtuti tihti: “Ohh, lõpuks ometi natukene vaikust, kõik lapsed sain magama,” vaadates samal ajal täitsa selgete silmadega otsa nendesamadele oma juba keskealistele “lastele”, kellel juba aastakümneid absoluutselt mingeid probleeme polnud magamasaamisega.

Meie oma koosmäletamise ajal ei teadnud me aga vanaema sitast iseloomust midagi, meie olime pluss-miinus kümne-kaheteistaastased varatiinekad, lasime päevad läbi muretult ringi, käisime õhtuti kohalike külapoistega kiiraka vastas (kella poole kümne paiku tuli linnast kiirbuss ja bussipeatus oli meie igaõhtune hängimiskoht, kus kamp kokku sai) ja siis kihistasime ja itsitasime voodis ööd läbi. Meie olime siis mina ja mu pool aastat noorem täditütar. Koos, nagu sukk ja saabas, tõsine girl power, kes igal suve alguses läbi ülejäänud aasta truult oma naabritüdrukute kõrval püsinud külapoisid nagu ära tinistas (täditütar oli küll kohalik, aga mina eksootik linnatüdruk, kes ilmus kohale ainult suveks ja sellest piisas meile mõlemile). Paar aastat hiljem tegime juba põhimõtteliselt mööda Hiiumaad, kus ja mis ise tahtsime ja mis parasjagu pähe tuli. Tädi, kes meil nagu tegelikult silma peal pidi hoidma, töötas kanalas ja tihtipeale öövahetuses ja kogu muu aja oli ta liiga unine, et üleüldse kellestki või millestki aru saada. Samas kui meie kakerdasime rannapeolt kaelakuti koos koju alles varajasel koidutunnil, väike Põltsamaa Kuldne hinge all ja hommikukirevate kukkedega võidu üle ärkava Hiiumaa üürates “sõlmi juuuustest lahti paeeeeeel…“. Absoluutselt puhtalt ja isegi kahehäälselt, muideks. Vanaema õpetus ju ja just vanaema oli see, kes siis meiega ja kogu meiega kaasaskäiva kupatusega hakkama pidi saama.

See meie girl power, see unioon tekkis täditütrega tegelikult hiljem, väiksematena kaklesime me kogu aeg omavahel nii, et keegi ei julgenud isegi sekkuda meid lahutama. Seal käis ikka tõsine kätś, küünte ja hammastega ja ikka nii, et juuksetutid lendasid ja verekriimud taga. Põhjusi kakluseks leidsime me sõna otseses mõttes igast nurgast ja keskelt ka, aga üks asjalikumatest nendest oli vaidlus sellest, kelle vanaema on vanaema rohkem. Loogiline oleks, et täditütre oma, sest vanaema elas nende juures, aga minu argument vastu panna oli ka raudne – kuna nendes juures elas ta aasta läbi ja mind nägi ainult suvel, siis meie järgi igatses ta rohkem ja see tegi temast jällegi minu vanaema rohkem… et vanaemal oli peale meie veel seitse lapselast, kelle oma ta nagu pidi olema, see meid eriti ei kõigutanud, ainult meie oma need kaks loogikat kihutasid ikka ja jälle  otse laupkokkupõrkesse kokku ja läks jälle madin otsast peale lahti.

Mina igatsesin linnas olles tema järgi ka – kirjutasin talle tihti pikki mitmeleheküljelisi kirju. Kuna ma tollal veel tegelikult kirjutada ei osanud, siis joonistasin kõik need leheküljed lihtsalt sikasakiridasid täis ja jutustasin seda tehes ise juurde, mida ma parasjagu kirja panen. Aga vanaema vandus, et sai igast kui viimasest sõnast aru ja hoidis kõik need minu kirjad oma elu lõpuni alles.

…..

Kui ma siis samal õhtul rattaga koju sõitsin, voogas mere pealt vastu suur udu, aga see ei olnud külm, vaid sume ja soe. Meri auras. Kui meri on suvel kolm korda auranud, siis on vesi soe ja võib ujuma minna. Nii on, sest minu vanaema ütles mulle nii ka. Ja mina ütlen nii edasi oma lastele. Ja Margaritale, kui me peaksime juhtuma koos olema mere ääres siis, kui meri taaskord aurab. Sest ma teen seda alati ja automaatselt, isegi sellele õieti mõtlemata.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.