Palju õnne argipäevaks!

Kolmapäevane

Ärkasin täna hommikul mingi kummalise tundega, et ma tahaks, et mu elu oleks korras. No korras, noh. Et kõik oleks kontrolli all, kõik oleks struktureeritud ja organiseeritud, kõik kulgeks rahulikult ja stabiilselt, et kõigel oleks oma kindel põhjus, eesmärk ja tulemus. Et asjad oleksid ette planeeritud, plaanid teostuks ja midagi vahepeal ei muutuks ja midagi uut pidevalt kaela ei sajaks. Et igaks asjaks oleks oma aeg ja et tööalased projektid saaksid inimlikul ajal tehtud. Et ma külastaks regulaarselt oma vanemaid ja sugulasi ja pühitseks väärikalt ja kombekohaselt kõiki riiklikke ja rahvakalendri pühasid ja käiksin regulaarselt trennis. Et ma saaksin sõpradega tihedamini kokku. Et ma tegeleksin väga palju oma lastega, arendaksin neid rohkem ja veedaks nendega rohkem kvaliteetaega. Et ma käiksin regulaarselt juuksuris,  maniķüüris-pediküüris ja günekoloogi juures ja võtaks igal õhtul meigi maha. Et ma magaksin piisavalt, läheksin igal õhtul vara magama ja ärkaksin vara, et mu lapsed oleks alati õigel ajal kooli-trenni-kuhu-iganes-vaja viidud. Et vahepealsel ajal ma muudkui koristaks ja küpsetaks ja peseks ja triigiks ja teeks ja korraldaks, et kõik asjad oleksid alati korras ja omal kohal ja kodus hõljuks pidevalt värskete kaneelisaiakeste lõhn. Et ma toituks ise regulaarselt ja tervislikult ja toidaks samamoodi ka oma peret. Et mu auto alati läigiks nii seest kui väljast, lumi mu maja ees oleks alati roogitud, peenrad rohitud ja lilled amplites õitsemas. Jne., jne., jne. Nagu noh… korras oleks kõik. Teate küll. Nagu kõigil teistel, noh. Nagu meeleheitel koduperenaiste Bree-l, kes emaspäeviti koristas kodu, teisipäeviti pesi pesu, kolmapäeviti tegi aiatöid…

Ja siis ma tõusin voodist ja käisin mööda maja ringi ja vaatasin siin-seal laialivedelevaid laste riideid ja oma eilsest õhtust segamini jäänud kööki ja lumehunnikuid ukse ees ja uutest põnevatest projektidest üleajavat meilboksi ja aknast paistvat mereäärt, kuhu täitsa konteksti- ja graafikuvabalt igal hetkel saab keksima minna. Ja järsku tundus see kõik kuidagi jube lahe ja too teine elu hoopistükkis väga igav.

Mõelda vaid, mõtlesin ma, kuidas nii lühikese aja sees nii palju lolle mõtteid saab pähe tulla? Ja kaneelisaiad teevad muideks paksuks ja Bree-st sai eelmises seerias alkohoolik.

Kuidas teil läheb? Korras kõik?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.