#amazing2017 · Elamus · Ilu mu ümber · Kus käisin, mida nägin · Lapsed-lilled

Kogu tõde moonipõllust

Kui ma esimest korda sellest imetabasest moonipõllust kuulsin, siis loomulikult tahtsin mina – kes hingabki ainult kõikvõimalike elamuste ja emotsioonide najal –  ka kohe sinna minna. No kes ei tahaks, eksju.

Moonipõld

Esimest korda sain asjast muideks teadlikuks läbi ühe fotograafi postituse, kes seal isegi oma profifotoseansse pakkus. Pisitasa ilmus fb uudisvoosse teistegi moonipilte, aga asukohta hoiti esialgu eht-eestlaslikult kiivalt saladuses. Ja seda loomulikult mitte põllu masside eest kaitsmise eesmärgil. Kuni leidus üks venelannast sõbratüdruk, kes eestlaste põhiloomusest midagi ei arvanud ja lahkelt moonipõlla täpse asukoha kätte juhatas. Ning manitses, et kui tahad, siis kohe, sest olevat juba närbumise äärel asi. Mina tänasin, olin kade eestlane edasi ja avaldasin kogu küsijate-uurijate hordidest asukoha edasi ainult ühele inimesele, sedagi teatud muudel põhjustel.

Niisiis – jah, kohe, järgmisel päeval.

Eile aga hakkasid levima artiklid sellest, et kole lugu, eraomanduses rapsipõld ja nüüd pildistajate masside poolt ära tallatud. Kusjuures nii mõnigi, kes enne püüdis agaralt ka minult moonipõllu asukohta välja nuhkida, oli hiljem sama agar ka samu artikleid levitama ja näppu viibutama. Eks viinamarjad ju ikka hapud olla. Aga see selleks. Iseenesest tõesti inetu lugu. Viljapõldu ei tohi tallata, see manitsus oli Hiiumaa lapsepõlvesuvedest selgelt meeles ja hull pahandus, kui seda siiski mänguhoos tehtud oli. Aga sellel põllul vilja ei kasvanud. Moonid on metsikud, rukkilill suisa umbrohi, midagi muud seal vahel ka nagu ei detect’inud – linnalaps ju. Viljapead tunnen ära, aga äraõitsenud rapsi… no nüüd tunnen juba ka. Ausalt öeldes arvasin, et see ongi selline metsik ja mittekellegi põld. Kui ma üleüldse midagi arvama vaevusin.

Saab nii naiivne olla? Saab ju küll, vabalt :-).

BööDi2

Ilmselt ütlevad nüüd kõik moonipiltide tegijad, et aga ma ju ainult korraks ja kiiresti ja ainult natukene. Tegelt sama analoog nagu meil surfiklubis, kuhu kuumade rannailmade saabudes sajab pea iga pooltund keegi uksest sisse küsimusega: “Vabandage, kus teil WC on?” Ja vastusele: “Meil on ainult omadele ja klientidele” nuiatakse vastu, et: “Aga tehke mulle erand, ma käin hästi kähku ära ja pissin ainult natukene, päriselt ka!”

No me ka, kähku ja natukene, päriselt ka. Igastahes tippisime ise ja manitsesin ka lapsi käima põllul ainult mööda juba sissetallatud radasid, sest tegelikult saab pilte ka ilma tallamata, loe SIIT.

Aga keegi need rajad ju ometigi sisse tallas.

Mis seal salata, pildid tulid vinged.

Mingi aeg tagasi oli blogijatel teemaks päriselu imeilusate Insta-piltide taga – Lilli vist tegi selle teemaga algust SIIN.

Ehk siis mis ja midamoodi toimus tegelikult siis, kui mõni imetabane kaader üles sai võetud, mille peale kõik ahhetavad ja laike sajab paremalt ja vasakult. Et kuidas tegelikkus oli samal ajal pahatihti tunduvalt närvilisem ja sunnitum-sätitum-töödeldum, kui pildi pealt vastuvaatavas lille-roosa-romantilises mannavahus aimatagi oskaks.  Lugesin mina tookord neid lugusid, vaatasin oma pilte ja mõtlesin, et huvitav, mul on kuidagi hästi läinud selles osas ja polegi selliseid mine-nüüd-sinna-ja-tee-seda-niimoodi pilte. Pildis ongi kõik see, mis ja kuidas parajasti torust tuleb. Või siis mis ja kuidas on parasjagu torust tulnud ja mina siis röögatan: “Oota, ära korraks liiguta, ma teen pilti!”

Well, seekord läks tiba teisiti. Peaaegu.

Alustuseks muidugi see, et meid on kokku viis, kõik suht tugevad isiksused ja pahatihti vibreerivad kõik ka erinevatel lainepikkustel. Minul on muidugi oma süsteem ja selge ettekujutus, miks me kõik koos peame neid elamusretki aeg-ajalt ette võtma (ehk kirjutan sellest ka kunagi täpsemalt) ja kuidas see kõik peaks välja nägema, aga mu häda on ka selles, et tihtipeale – eriti viimasel ajal – ma nagu enam ei viitsi seda kogu kambale hakata taaskord üle rääkima. Seda enam siis, kui kõik jooksevad suviselt oma asjadega igal pool ringi ja on saadaval ükshaaval ja sama asja peaks jutustama mitu korda ja igaühele eraldi. Et kuhu me täpselt praegu läheme ja miks me läheme ja miks just praegu läheme ja miks kõik koos läheme ja mis me seal teeme ja miks seda meile üleüldse vaja on. Selleks on mul ajapikku välja kujunenud oma standardfraas – “Sellepärast, et! Lihtsalt usalda mind!” Ja ajapikku on nad ka õppinud usaldama – ehk siis saanud hulgaliselt kogemust sellest, et kui emme nii ütleb, siis alati – ALATI – on midagi lahedat tulemas ja vastu jonnimisega jätad sa lihtsalt ennast sellest lahedast ilma ja pärast kahetsed. Ja selle kogemuse pinnalt liigseid küsimusi enam ei küsi. Tavaliselt. Aga seekord oli ühel üks teine plaan ja teisel teine teine plaan ja “sellepärast, et” seletusest ei piisanud. Mind võeti letti täie rauaga.

Sellest häirituna lällasin mina edasi teemal, et tegelikult oleks pidanud ka profifotograafi kaasa kutsuma, meil ei olegi normaalseid perepilte olemas, nüüd on meil ainult mõned telefonid, millega pilte teha. Lapsed lällasid teemal, et tee peale jäi Kalevi kommipood ja normaalsete lastega normaalsed vanemad peaks ju ometigi olema nii normaalsed, et sealt läbi käia ja normaalsetele lastele komme kaasa osta. Sest nii normaalsed me polnud ja sõitsime kommipoest hooga mööda. Ja siis lällasin juba ka mina teemal, et miks me tegelt ka nii normaalsed polnud – sest moonide ja rukkilillede keskel Kalevi komme nosida oleks olnud ju ütlemata armas.  Ja meespool lällas omakorda õhtuse jalkatrenni teemal, et kui kaua seal nüüd aega läheb ja kas tema ikka oma pühasse trenni peale seda normaalselt jõuab ja… ühesõnaga oli terve see autotäis famiiliat oma normaalsuse tagaajamises ühtäkki nagu üks viitsütikuga pomm, mis kohe-kohe plahvatamas.

Õnneks oleme ajapikku taolisteks juhtudeks välja kujundanud ka oma nö. SOS-käitumise – lihtsalt on vaja korraks kõigil laiali ja üksteisest eemale pudeneda, igaühel oma vibratsioon  ja mull tagasi saada ja kõik on jälle hästi. Seda me põlla äärde jõudes kohe ka tegime ja kuigi lahustas see uus ja imeline ilu situatsiooni kiirelt ära ning kõik sättisid end hiljem pilti üsna hea meelega, kumab mingi osa sellest põrkumise energeetikast ikka täiega läbi. Muidugi siis, kui taustalugu teada :-). Aga ilmselt just seetõttu said pildid ka kuidagi omamoodi jõulised ja ülilahedad. Ilm mängis ka eriti supralt kaasa – absoluutselt imeline taevas, kord kiirgav päike, mistõttu osad pildid tulid täiesti teistsuguse valgusega, siis jälle eriti erksate värvidega mõnus pilvealune. Ja kõik pildid ongi ainult telefoniga tehtud ja on valdavalt ka täiesti töötlemata (vaid paari pilti zoom’isin veidi suuremaks või tõmbasin veidi heledust maha).

Et siis meie paha-pahad moonipildid said sellised.

 

Pesamuna Piia-Bianka:

Piia1

Piia4

Piia3

Piia2

 

Keskmine Paula-Pauliine (meie modellist rebel, kes lasi end vahepeal ühelt poolt kiilaks ajada):

Paula1

Paula2

Paula9

Paula3

 

Paula6

Paula5

 

Paula7

Paula4

Paula8

Paula10

 

Kolmik koos:

Lapsed1

Lapsed2

 

Minuke:

BööDi1

 

Ja meespool:

Marek1

 

Ja siis see lahe macho-got-in-touch-with-his-gentle-side pilt, mis palju furoori tekitas:

Marek

 

Ja siis veel see vinge pilt jälle täiesti teistsuguse valgusega, mis poja meist juhuslikult tabas ja mida kõik nüüd soovitavad Atko’le reklaamfotoks maha müüa.

Meie

 

Ja siis veel üks pilt, millel ümbritsevat moonipõldu polegi näha, aga mille kohta poja üsna tabavalt ütles: “Ohh, te olete siin nagu Stig Rästa ja Elina Born, aint Elina on heledate ja lokkis juustega.”

Meie1

Vot nii.

missionaccomplished

Ja normaalseid perepilte jälle ei saanud.

Ning rohkem moonipõllale ei lähe ka.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.