Arvamus · Ilu mu ümber · Kus käisin, mida nägin · Soovitus

Kes tahab meiega teatrisse tulla?

1

Ma võin julgelt öelda, et ma pole kunagi elus nii palju teatris käinud, kui viimase ca 6 aasta jooksul. Ja sama julgelt võin väita, et sama aja jooksul olen ära vaadanud suht kogu Eesti teatrimaastikul pakutava. Selles on peamiselt “süüdi” meespoole tööandja Monieri finantsjuht Krista, kes suure teatrihuvilisena teeb asja lihtsaks ka kogu ülejäänud kollektiivile – piletid ostetakse korraga 50-le inimesele, kohale sõidetakse ühiselt firma bussiga (vahet pole, kus Eestimaa nurgas see teater või suvelavastus siis parasjagu asub) ning tänu sellise tegevuse süsteemsusele ja põhjalikkusele saadakse piletid ja vaadatakse ära ka need lavastused, millele pole põhimõtteliselt üleüldse võimalik pileteid saada. Igastahes superluks! Sest muul juhul jõuad reeglina küll iga kell kinno, aga teater – kui sa just ise samasugune pühendunud teatrifanatt ei ole, nagu Krista – kipub tavaliselt veidi tahaplaanile jääma.

Ja tänu sellisele vähemalt-kord-paar-kuus-teatris reźiimile loen ennast juba üsna kogenud “kultuurihundiks”.

Ma ei ütle, et kõik need teatrielamused on olnud head. Enamus loomulikult on, aga on ka olnud mõni selline, et no päriselt vä…??? Valus ja piinlik hakkab. Inimesed on ju vaeva näinud ja proove teinud ja teksti pähe õppinud ja… keegi ehk neile ei ütlegi, milline mõtetu ajaraiskamine see kõik on olnud. See, et sina selle piina eest oled pidanud ise raha kah veel peale  maksma, see muutub täiesti teisejärguliseks. Lihtsalt… nii lõpmata kurb ja kahju hakkab. Sellised kipuvad olema need nö. jandid – nn. komöödiad, kus keegi aetakse kellegiga sassi vmt. ja siis tekib üks suur segadus – kõik sama stsenaariumi järgi ja ühesugused ja lähevad meelest juba enne, kui sa teatrimajast välja oled astunud. Kõik naljad on seal nagu sellised pastakast imetud ja ülilabased ja siis sa lihtsalt ohkad tüdinenult ja ootad ja ootad ja ootad, millal see jura ükskord läbi saaks. Reeglina ei jäta need ka mällu suht mittemingisugust jälge. See on vist see nn. Baskini-stiil – maksimaalne ülemängimine, et ka iga pööbel ikka aru saaks, et VAATA NÜÜD, NÜÜD TEHAKSE NALJA! Not my cup of tea. Mulle meeldib “mäng väikeste vahenditega” – nagu Andrus Vaarik tavatses näosaates öelda.

Kui taaskord sellise etenduse otsa komistan, siis alguses ma ikka istusin viisakusest lõpuni või pigem ka uudishimust, et no kas läheb asi ükskord paremaks, ei saa ju üks asi lõpuni nii halb olla. A saab ikka küll ja nüüd olen juba karastatum – teinekord on teatri kohvikus lattekohvi kõrvale Ekspressi lugemine tunduvalt kosutavam tegevus, kui veel ühe vaatuse võrra enda vaimu vägistada laskmine. Samas on see ju ka puhtalt ainult minu arvamus, sest valdavas osas on saali ikkagi etenduse lõpuni rahvast täis, inimesed on rõõmsad ja plaksutatakse ka. Sellepärast ma nende etenduste nimesid siin ka üles lugema ei hakka.

Ja siis mul on täiesti allergia selle vastu, kui etenduses paugutatakse või püssi lastakse. Nagu kamoon, väga paljud teatrikülastajatest on paugufoobikud, nagu ka mina, ja selle peale, kui sina seal laval korra püssiga vehid, on veerand saali järgmised pool etendust näpud kõrvas ja tooli all. Milleks seda vaja on? Ma olen ka mitu aastat näiteringis käinud koolis ja teatrifestivalidel kõrgeid auhindu saanud – vada saab küll mängida tulistamist nii, et sa ei pea laval päris püssiga paugutama. Mille kuradi pärast te seal teatrikoolis mitu aastat käite, kui te asju välja mängida ei oska??

Aga õnneks on ikkagi väga palju teatrites seda, mis… no mis tõstab ihukarvad püsti ja paneb hinge niimoodi värelema, et isegi tükk aega peale etenduse lõppu (paremal juhul isegi mitu päeva) ei oska olla kuidagi. Teatrielamus suure algustähega. Et sa istud ja see kaks-kolm-neli tundi ei hinga ka… sest nii ilus on see või nii kurb või nii…. veel midagi muudmoodi. Ja neid etendusi võib julgesti nimetada, aga absoluutselt kindlasti võib ka nende seas olla mõni selline, mis jälle kellegile teisele absoluutselt peale ei lähe. Maitse asi ja maitse üle ei vaielda. Vaid kakeldakse 🙂

Draamateatri “Vennas“. Absoluutselt kohustuslik vaatamine kõigile neile, kes saartega seotud, eriti Hiiumaaga ja mida rohkem selle vana aja Hiiumaaga, seda parem. Kuna ka kõik minu lapsepõlve suved möödusid Hiiumaal, siis ma olin nagu OOOO-MAIIII-GAAAAD terve selle aja!!! No ei ole võimalik!!! Esiteks müts maha niivõrd autentse hiiu murde omandamise eest – sedavõrd ehedal kujul ei räägita seda enam Hiiumaa enda peal ka mitte. Aga lisaks ka kõik muu….  Ma lihtsalt viiksusin vaimustustusest terve selle aja, naersin ja nutsin kordamööda ja korraga. Nagu lihtsalt oligi totaalne tagasireis lapsepõlve. Nii ehe!! Nii helge!!! Kõik need kauged ja ammu-unustatud helid – kuidas kõliseb ahjuplekk, kui sellele sületäis pliidipuid kukutada. Kuidas kolksub kopsik vastu ämbriäärt, kui sellest joomiseks jääkülma kaevuvett ammutada. Südasuvine kärbes sumisemas akna vahel. Pommidega kella pimm-pomm täistunnil. Kaugelt kajav akordionimäng jaaniõhtul, kui nii väga tahaks juba tulele minna, aga täiskasvanutel on veel loomad toimetada ja ilma täiskasvanuteta ei tohi… Ja siis kui kiiktooli jala alla pandi puuhalg, et see paigal seisaks…. nagu jeerum, jaaaa!!! Kuidas nemad seda teavad??? Sest nii ju ongi! Või siis… nii oligi. Sest samavõrra kui tunned nii ääretut tänulikkust, et said veel korra nii-nii ehtsal-ehedal kujul seal ja selles ajas tagasi olla, samavõrra hakkab lämmatama ka otsatu kurbus – need ajad, need asjad, need helid, need lõhnad… need on möödas. Läinud. Igaveseks.

No ja siis Pääru Oja muidugi. Tema suhtes mul on nagu üleüldse nagu major crush, igas lavastuses, sellest ei ole nagu üldse mõtet rääkidagi :-). Teda ma võiks vaadata nagu söömata ja joomata ja igal ajal ja igast asendist. Suurepärase rolli teeb ta ka etenduses “Hõimud“, mängides seal kurti poissi. Nii “Hõimud” kui ka “Vennas” on Draama mängukavas taas sügisel.

Rakvere teatri suvelavastus “Üks pealuu Connemaras“, mida mängiti paar aastat tagasi ühes 150-aastases talus Palmse mõisa lähedal. Iirimaa temaatika, nagu mingi väga sünge ja weird hauakaevaja lugu, särav-sädelevad rollid Hannes Kajujärvelt ja Ines Arult, ülihea ja üliterav must huumor. Osa etendusest toimus igivanas aidas ja osa aida taga nö. vanal surnuaial, kus nagu actually kondid ja kolbad lendasid, kui hakati hauda lahti kaevama. Oma osa mängis loomulikult ka see, et sel päeval, kui meie seda vaatamas käisime, oli pretsedenditult suve kõige, pardon, sitem ilm – konkreetselt vihmatorm ja mingi vaevalt 7-8 kraadi. Ja see, et kohapealt sai osta sellist võileiba, mis vana-aja Iirimaal nagu üks põhitoidus oli olnud – soodaleib rostbiifiga. Mul on see ikka veel kodus järgi tegemata (retsept siin). Aga, mai gaad, see oli nagu maailma parim! Ja siis istudki seal vihmasodisel karjamaal, keset suve ninani sulejopes, nosid oma rostbiifivõileiba ja vaatad seda sünget vana-aja Iiri värki, kus tuul ulub ja pori lendab ja nagu kõik see kokku oli nagu aaaaaaaAAA kui päris ja aaaaaaaAAA kui hea!!

Mõned üllatuslikud momendid.

Pangalaen” Draamas. Kui vaevalt viis minutit peale etenduse algust teatab noort hipit mängiv Võigemast kuivale ja ametlikule pangaametnikust Toompere Jr.-le: “Kui Te mulle laenu ei anna, siis ma magan Teie naisega!” Ja terve saal oli nagu: “…..Ahhh????” Ja sealt siis läheb lahti…

Või siis kui tuled vaheajalt ja mälud veel viimast trühvlikommiampsu (no väike konjak ja komm ju – püha värk etenduse vaheajal) ja siis avaneb eesriie ja seal on Peeter Oja, full frontal. Nagu… free Willy, täpselt nii, nagu ta siia ilma sündis! Hea on, et sa seda trühvlikommi sellise vaatepildi peale endale kurku ei tõmba! Ja siis kui üks eakam daam tagumises reas sosistab selle peale oma eakamale härrale: “Kuule, meil oli ju see teatribinokkel ka kuskil kodus olemas!” Priceless! Kelles see nüüd suuremat huvi äratas, eks see uurib selle etenduse nime ise välja ja läheb vaatama. Ja võtab aegsasti teatribinokli ligi.

Mis veel meelde tuleb?

Von Krahli teatri “Keegi ei räägi koeraga normaalselt“. See oli küll selline tükk, et okei, peab vist arenema veel. Et nagu… no nagu… kindlasti on siin mingi ilgelt diip mõte sees… aga okei, las ta jääb. Kuniks tuli Tõnis Niinemets ja tegi Tõnis Niinemetsa ja nats päästis päeva. Aga sellegipoolest oli lahe, et seal käisime ja topeltlahe, et seal kohvikus midagi süüa ei olnud, sest just sellepärast läksime peale etendust ühte teise kohvikusse ja saime seal täiesti juhuslikult tuttavaks ühe sellise lummava naisolevusega, keda me Marekiga mõlemad täiega crushime :-). Ja seda just igapäev ei juhtu! Ärge hakake pinnima, kes see on, ma ei ütle! Ta ei tea seda isegi veel :-).

Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“. Hendrik Toompere Jr. Jr. ehk siis selle noorema juuniori lavastajakäe all valminud neljatunnine eepos. Nats vahepeal venib, aga palju selliseid väga lahedaid ja täitsa uues vormis momente nii füüsilise kui ka vaimse ruumi täitmisel. Neid oli huvitav märgata. Ja loomulikult mu teine lemmikmees Nikolai Bentsler – totaalne jõrm põmmpea, aga hella südamega. Sama osa eest sai ta mingi suure auhinna ka – kas aasta kõrvalosa vmt.

NO99 “Savisaar”. Eriti, kui siis pärastpoole hakkas nagu etenduses mängitu – et Savisaar ei suuda võimust loobuda ja sellepärast ta sureb – täiega nagu päriselus korduma (vahetult enne Savika haigust ja jala kaotust). Siis oli küll nagu et vau, mis toimub??!!!! Et äkki oligi tiba liiga julge Kreeka müütide temaatikaga mässata, vot nüüd. Ja siis ma mäletan sellest etendusest veel seda, et tulin vaheajalt saali, nina telefonis ja ei märganud, kust astmed hakkasid allapoole minema. 13-sendiste kontsade otsas. Mhmh. Ei olnud väga elegantne, aga jalaluud jäid õnneks siiski terveks ja üks armas meesolevus aitas abivalmilt astmetele laotunud minukese kenasti jälle kokku korjata kah.

VAT Teatri “Masohhisti pihtimus“. Röögatult hea roll Raivo E. Tammelt. See on nagu nii, et sa istud ja vaatad ja nagu actually ise ka ei usu, mida hell-i sa seal parasjagu näed :-). Seda, et kui Lauri Saatpalu oleks naine, siis oleks ta üks ääretult kole naine, näiteks. Aga muidu meelelahutus selle sõna parimas tähenduses ja hüsteeriliselt naljakas on ka. Kusjuures natuke mulle tundub, et seal ongi nagu selline esimese korra võlu – on asju, mida võid sada kord üle vaadata ja ikka on see, aga seal on nii, et kuigi nagu tahaks, et see kestaks veel ja veel, siis aimad, et teist korda vaadates poleks nagu enam see.

Ja oh, neid on tegelt veel ja veel ja veel…

Ja siis on muidugi Nukuteater. Kuna Nukuteatriga on mul juba vist mitu aastat üks lahe projekt käsil, siis ka suurema osa Nukuteatri lavastustest olen /või siis minu lapsed on/ ära vaadanud ja nagu OH WOW!, mida tänapäeva Nukuteater endast kujutab! Alustades vastremonditud superśikist teatrimajast. Aga ka et nagu see tavaline ettekujutus nukuteatrist – sirm ja käpiknukud ja tral-la-laa… Unusta ära!  Seal on sellised tehnilised lahendused ja sellised visuaalid tänapäeval, et hoia mütsi peas kinni! Vaatad, silmad suured ja ainult ahhetad iga nurga peal. Ja kui sa selle täit spektrit tahad saada, siis selleks on oivaline võimalus – nimelt toimub 1.-4. juunil taaskord visuaalteatri festival NuQ Treff. Väga soovitan minna!

Lasteetenduste kõrval on Nukuteatris muideks ka oivalised etendused täiskasvanutele ja nii mõnigi kord on need nö. päris täiskasvanute teatrile kohe ikka pika puuga ära teinud. Viimane suurem elamus selles vallas oli “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“. Kuigi see on etendus nö. suurtele, siis võtsime eksperimendi korras kaasa ka oma 8- ja 10-aastase. Ma olin üsna veendunud, et nad täiega surevad seal – keeruline ja sünge lugu (autistist poiss, vanemate lahkuminek, tülid ja draamad, keerulised psühholoogilised mängud), kolm tundi pikk etendus… aga tegelikult oli vastupidi – kiitsid üksteise võidu, et kui huvitav neil oli olnud ja kui palju kasulikku nad olid sealt õppinud (?).

Ehk siis selle pika jutu lõpuks – sel laupäeval, 27. mail (ehk siis ülehomme juba), kl 19 on Nukuteatris täiskasvanute etendus “Linnud” (ikka selle kuulsa Hitchcock’i filmi ainetel), meie lähme ja meil on kaks piletit üle. Kas tahab meiega teatrisse tulla?

Üks kommentaar “Kes tahab meiega teatrisse tulla?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.