Köögis toimetamas · Kodu · Kus käisin, mida nägin

Peaaegu pühad

Kui sul veel lapsi pole, siis on see eelis, et kui ikka ei viitsi, siis igast pühasid pidama ei pea. Võib südamerahus jõuluõhtul tühjas sushibaaris sõpradega saket juua või hälloviiniõhtul karnevali asemel kinno minna. Lastega ei saa seda luksust lubada. Sa ei taha ju, et kõik teised vadistavad, et mis kõik pühadel oli ja tehti ja siis sinu lapsed on õnnetud ja vait, sest neil pole midagi rääkida. Võis siis vastupidi – räägivad, kunagi täiskasvanuna, psühholoogi sohval, murduval häälel: “Meie kodus ei tähistatud kunagi jõulusid… ja selleärast mu elu nii pees ongi!”

Ei taha ju.

Seega möllad sa, hambad ristis, kogu kõigi kommete ja toitude ja dekoratsioonidega vapralt kaasa kõik mardi- ja sõbrapäevad, volbri- ja kadripäevad, vahepealsed rahvakalendri pühad (no su laps ei saa ometi ju ometigi nii tuhm olla, et tooma- või tuhkapäeva ei teaks, onja). No ja munapühad loomulikult – otse jõulude kõrval, pühamast püham.

A mina seekord no kohe kuidagi ei viitsind. Uuesti lumi tuli maha ja valgeks läks maa ja polnd mittemingisugust siukest tunnet, et nüüd värvid ja munakoksimised ja pashad ja midakõikeveel

Kuna oli ühtlasi ka Kuldse Karika tantsuvõistluse eelvooru nädalavahetus ja lisatrennid, siis võis ühe lastest (selle tantsija-lapse) kogu kambast ja ühiselust heaga maha kanda.

Ülejäänutega tuli esimesel munapäeval minul kiiks, et rabasse on vaja minna, Kakerdaja rabasse ja kohe. Sest kuulus koht ikkagi ja me polnud seal veel käinud. Sõitsime siis kenasti navi järgi kohale-poole, viimased kümmekond kilomeetrit porisodisel põllavahelisel rajakesel, kus isegi inimjalg astus viimati ilmselt umbes 200 aastat tagasi. Veel kord – ma polnud seal käinud, seega ei osanud midagi imelikku kahtlustada. Kuniks siis ekraan ühel hetkel teatas, et nüüd kohal – sealsamas põldude vahel, lihtsalt ühes punktis keset teed. Uuesti seadistades näitas see rabaraja alguseks hoopiski 15 kilti sinnakohta, kust me juba mööda olime tulnud, algatuseks muidugi sama kümmekond kilti mööda sedasama Jumalast unustet teed tagasipoole. Aitäh, Waze!

Üleüldiselt oli kogu Kakerdaja üks suur pettumus. See polnudki mingi raba, vaid niiske ja risune mets ja paar järve, normaalset rada seal ei olnud (või oleme meie endid Viru Raba eeskujuliku puuteega liialt ära hellitanud), järvekaldad ligipääsuks liiga sogased, seal oli igav ja õues oli selleks ajaks saanud -1 kraadi. RMK grillikojad olid olemas, aga meil polnud midagi grillitavat kaasas. Pikast eksisõidust tüdinenud tütrekesed ütlesid otse välja, et oleme väga halvad lapsevanemad, et sunnime neid läbi selle jama kakerdama. Lisaks said meie kõik kaasasolnud telefonid tühjaks ja rada oli kohati märkamatu-tähistamata. “Klassikaline horrormuuvi algus ju,” nentis meesinime.  Fantaseerisime isekeskis, kuidas kohevarsti läheb pimedaks ja me siia nüüd eksime ihuüksi täitsa ära ja ei saa abi ka kutsuda ja siis tuleb väike Blair Witch värk ja millised on pealkirjad ajaleheartiklitel, kui meie nelja poollagunend kehad kunagi siit kuskilt mätta otsast leitakse.

Raba

Tüdrukud jooksid neile omaselt kohutavat lärmi tehes ringi ja märkasid asju:

“Vaata, emme, kopra koobas! Kober kaevab selliseid.”

“Paula, KOBRAS, mitte KOBER!”

“A mina ütlen KOBER! Meil on vaba maa ja õigus öelda, mida tahame. Ja mina tahan öelda KOBER ja mul on selleks õigus ja sinul ei ole õigust seda minu õigust keelata!”

Nojah.

Edasi läks pühadeaeg samuti idülliliselt. Kuldse Karika võistluseks pidi selle ühe tantsija-lapse järgmisel päeval mingiks ajaks linna toimetama ja minu mälu järgi ütles ta selleks kellaajaks 11. Kella panin 9ks, kui see hommikul helises ja jube uni oli, siis kisasin oma voodist talle teise tuppa korra veel üle: “Mis kellaks sa seal pead olema?” “Kell kaks.” “Kindel?” “Kindel!” ja magasin edasi.

Arvate, et oligi kell kaks ve? Oli-oli. Ma ei tohiks ammu enam nii naiivne olla.

“Emme, fuckit!!! Ma ajasin kellaajad sassi! Ma pean kell kaks LAVAL olema, mitte seal!” röögatas pojake-lilleke äkki, kui kodu juurest välja hakkasime sõitma.

Fuckit, indeed. Arvestades, et võistlus on Salmes, meie veel Viimsi tagumises servas ja kell on 13.20. Ja nii tore seejuures, et ma olen saanud eelnevalt rahulikult nautida puhkepäeva hommikut – tervitanud algavat päeva, teinud oma joogaharjutusi, käinud rahus pesus, nautinud toitvat ja tervislikku hommikusööki värskest toorainest, joonud kohvi, kamminud juukseid ja värvind näo pähe… NOT! A tegelt ka, milleks?? Normaalne päevakava on nõrkadele. Nii tore on ju otse voodist ja pesemata-söömata tormata kogu muu maailma vajadusi rahuldama.

Napp kümme minti enne lavaleminekut tormas see üks tantsija-laps siis Salme uksest sisse nagu pudrukuul ja ma sain uuesti hingama hakata. Teised lapsed olid kodus ja ootasid oma püha. Ohkasin ja otsustasin end kokku võtta – ehk nad siis tulevikus on küll võib-olla seal psühholoogi sohval, aga mõne muu asja pärast, kui see, et nende kodus kunagi lihavõtteid ei tähistatud.

Algus väga hästi ei läinud.

Munad

A siis leidsin Lasnamäe Centrumist tädi, kes müüs hästi lahedaid suuri lihavõttepirukaid erineva täidisega. Mis me Lasnamäe Centrumis tegime – läksime lähimasse pangakontorisse sularaha võtma ja Marekile uut pangakaarti tegema, sest tema eelmise kaardi olin ära kaotanud. Jällegi ülinauditav tegevus laupäeva hommikuks, onja. Muidugi otsustas meesinime enne panka sisenemist siiski korraks autoistmed veel korralikult laiali lammutada ja loomulikult tuli sealt alt ka kadunud kaart välja. Aga hea oli see asjatu sõit sellegipoolest, sest meiega tuli tädi juurest kaasa kapsa-munapirukas.

Pirukas1

Ja siis hakkas nagu sujuma.

Tõin Ingridi juurest hunniku märtsikellukesi peenrasse istutamiseks (Ingridil on selline imeaed, kus pidevalt midagi teistele andmiseks üle jääb).

Kellukesed

Korjasin esimesed peotäied vasttärganud karulauku ja tegin värsket pestot soolapähklite ja erinevate juustudega (jap, Kristel juba ütles, et rapsiõli sinna tegelt ei peaks käima).

Pesto

Pesto2

Pesto1Siis käisin oma vinge veloga pajutibude järel.

Velo

Siis keerasin pruunid munad musta pitsi sisse ja panin äädikavette keema. See oli mul veel üks kiiks – saada musta pitsimustriga munad.

Munad1

Munad2Siis panin pajutibud vaasi ja värvilised tutid külge.

Oksad

Ja siis sõime seda jumalikku kapsapirukat (päriselt ka, see oli nii-nii värske ja maitsev!) karulaugupestoga ja kõrvale mees ja apelsinimarmelaadis (mingit rohelist panin ka, koriandrit ehk) smooritud ahjuporgandeid, kuni ägisesime.

Pirukas

Ja juba peaaegu tuli pühadetunne peale.

Kuni üks asi selle jälle ära rikkus. Netis jäi silma, et üks ema otsis oma lapsele kasutatud mingit robotit vmt, sest laps arvas, et lihavõttejänes võiks just selle talle tuua. Nagu what??? Mis ajast lihavõttejänesed midagi tooma peavad?? Jõuluvana toob, Hambahaldjas toob, sünnipäevaks saab enivei. Nüüd Jänes toob ka. Kas neid toojaid juba nats liiga palju ei saa ve?

Meie lastele ei toonud Jänes midagi. Et siis püüa, mis sina püüad – ikkagi kisub kohe vägisi sinna psühholoogi sohva poole…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.