Bianka · Lapsed-lilled · Palju õnne argipäevaks! · Pauliine

Aasta Ema, raudpolt

Teatavasti kasvab meie peres kaks tütart. Pauliine ja Bianka, omadele Paula ja Piia. 2,2 aastat vahet, hetkeseisuga siis vanuses 10 ja 8.

Paula&Piia

Ma olen väga õnnelik selle üle, et nad üksteisel olemas on. Nad on erinevad nagu öö ja päev – üks on hele, teine tume, ühel on sirged juuksed, teisel lokkis, üks on modellimõõtu, teine tugeva kondiga (samade vanemate lastena ja ühesuguse toitumise juures on noorem vanemast pea 20 kg raskem), üks on skorpa kärts-mürts-põmm, teine stabiilselt ja ühtlaselt omm kaljukits. Aga kogu selle erinevuse juures on nad omavahel väga suured sõbrad, väga armastavad ja hoiavad üksteist. Kusjuures seda ma kuulsin isegi koolist, et nii ühtset ja üksteises kinni õdedepaari (ja veel vennaga koos õdede-venna kolmikut) pole seal majas enne nähtud. Ja neil on koos tohutult lõbus. Loomulikult olen ma ka selle üle absoluutselt väga õnnelik ega taha ettegi kujutada, mismoodi oleks siis, kui see nii ei oleks. Ometi on siin aga üks aga. Nad on koos ka TOHUTULT LÄRMAKAD.

Nad seletavad ja jutustavad. Hüppavad ja mürgeldavad. Naeravad. Kilkavad. Laulavad. Joiguvad. Valjusti, üksteise vahele ja üksteisest üle. Jälle seletavad, jälle jutustavad. Jälle hüppavad ja mürgeldavad. Jälle naeravad. Jälle kilkavad. Jälle laulavad. Jälle joiguvad.

A ja vahepeal, kui Paulal tuleb midagi kiiret ja elevusttekitavat meelde, siis tuleb sealt eriti kiire kõne sellise kõrgkileda tämbriga: “trrrrrriii-ti-ti-ti-tiii-tii-tiiii……” nii, et kõik ümbruskonna koerad ja sääsed hulluvad. Minust rääkimata. “Issand jumal, sa peaks politseis töötama. Või seal… kättemaksukontoris. Iga kurjategija tunnistab kohe kõik asjad üles, kui sellist häält kuuleb,” tavatsen ma sel puhul oma vaeseid kahjustatud kõrvu hõõrudes toriseda.

Kõik see on muidugi hästi positiivne ja tore, aga moodustubki selline ühtlane ja konstantne mürataust, mille sees või kõrval olles ühel normaalse kuulmise ja närvikavaga inimesel hakkavad tasapisi asjad peas lühisesse jooksma. Kõigil ehk mitte – st. inimesed ju töötavad näiteks lasteaiakasvatajatena (kuigi ma arvan, et selle ameti esindajatel päris normaalne närvikava ei ole ka, st. see peab olema tavainimese omast ikka palju tugevamast materjalist). Minul igatahes jookseb tihtipeale kõik totaalselt rulli ja siis ma panen ju jälle sinna oma Skandinaaviasse minema (kiiks nr. 25).

Seega on arusaadav, et meie kodus kõlab absoluutselt kõige tihedamini lause: “PALUN ÄRA LÄRMA!!” Kõlab siis ainsuse kolmandas pöördes, pidades selle all silmas mõlemat korraga. Ja kõlab see seda resoluutsemalt ja valjemini, mida rohkem on minul vaja samal ajal tööd või muud keskendumistnõudvat teha. Korraks tõmbab see neid vaikse(ma)ks, aga pikemaajalist mõju sel loomulikult ei ole. No ja süümekad ka – nad on ju ise nii rõõmsad seda lärmi tehes. Ehk siis pool Aasta Ema tiitlit tuleb siit juba hands down ära.

Eile koristasin kodu, aga mulle reeglina meeldib teha neid asju, mis on jätkusuutlikud, millel on mingi tulemus ja see on vähemalt mõnda aega püsiv. Koristamine ei ole seda mitte. Ehk kusagil ka on, aga kindlasti mitte meie majas. Seega mulle ei meeldi koristada, teades, et ühte serva välja jõudes peaksin õigupoolest juba teisest servast otsast peale alustama ja juba ainult see mõte iseenesest teeb mind kurjaks. Tüdrukute müra käis isegi kaugelt üle tolmuimeja mürina – eks nad ju vastavalt tekkinud uuele mürataustale keerasid ka endi lärmile volüümi juurde. Siis lõpetas tolmuimeja oma töö, aga tüdrukute volüüm jäi samale tasemele ja see tegi mind veelgi kurjemaks:

“PALUN ÄRA LÄRRRMAAAA!!” lõugasin mina omakorda üle nende.

“Oh jeesus küll, kust ma küll leiaksin ühe vanaema, kellele teid natukesekski ära anda?! Et vähemalt ühegi oma mõtte saaks ükskord ilma selle lärmita lõpuni ka mõtelda!” soigusin juurde (vanaemade ja nn. tugivõrgustiku puudumine on see üks ja ainus meie pere nö. valupunkt, seetõttu süüdistan ma just seda kõikides maailma hädades).

Umbes pool tundi hiljem kuulis meesinime pealt tütrekeste alljärgnevat omavahelist dialoogi:

“Paula, mida sa teeksid, kui meie majja praegu kohe tuleksid röövlid?”

“Phähh! Ma ütleksin neile, et neil pole vaja vaeva näha, et siin majas midagi röövida – siin majas on kaks tütart ju niisamagi ära anda.”

Ehk siis Aasta Ema 2017. Tere, pole vaja valima hakata, siin ma olengi. Või on sul tõesti midagi, millega sellist litakat üle trumbata?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.