Palju õnne argipäevaks! · Pauliine · Suhted

Valentiinimõtteid

edgar

Modell: meie mops Edgar, 2016

Minu jaoks on see 14. veebruar olnud ikka ja ainult ja alati ainult Valentiinipäev. Nii nagu ta on Ameerikas ja mujal maailmas ja nii nagu ta oli algselt ka siin. Selline armunute värk ja romantika ja salajased armastuskirjad ja liblikad kõhus. Et see asi hiljem siin kuidagi üleüldiseks ja sõbralikuks laiali vajus… see pole üldse nagu enam see.

Muideks nende salajaste armastuskirjadega – ühe jopetaskust leitud paari awww-ülestunnistusega lehekese päritolu on mul kooliajast saadik siiamaani klaarimata. Ei olnud sel punaseid südamekesi ega suuri sõnu, lehel seisis lihtsalt: “Sa meeldid mulle väga!” Kes selle sinna taskusse poetas, ma ei tea, ei tulnud keegi hiljem ise midagi ütlema ega reetnud keegi end käitumisega. Et siis kui sa, armas kirjutaja, seda siin juhuslikult loed ja end ära tunned, siis tagumine aeg oleks üles tunnistada. Midagi see küll enam ei muudaks, aga niisama… põnev oleks.

Aga siis selleaastane Valentiin. Meespoolel oli parasjagu käsil järjekordne koolisessioon – peale tööd, 4 õhtut nädalas, 8 nädalat järjest ja seega teada, et ka Valentiiniks ta koju ei jõua. Ei olnud lootust ka asja ärajätmisele, sest hunnik õhinal tudengeid oli kohal ja tahtsid oma loengut saada, polnud neil mingist Valentiinist ei sooja ega külma. Ülikoolimaastik on meie ajaga võrreldes ikka omajagu muutunud, onja.

Seega juhtuski nii, et kui meesinime kommide ja muu temaatilise kraamiga lõpuks poole öö ajal koju laekus ja üle maja möirgas: “Nooh, mu väikesed sõbrad, kus te kõik olete?”, kostis ülakorruselt vaid ühe unine hääleke: “Issi, me magame juba ammu.” Teine ei reageerind niigi palju, pööras teise külje ja nohises edasi. Mina olin veel ärkvel ja sain oma tähelepanu: “No tere siis sina, minu suur sõber!” Mille peale ma küsisin, et kas ta vihjab, et ma olen paks.

Mingit traagikat ma selles ühes nö. ärajäänud päevas ei näinud, päeval olin sõber iseendale ja tegin endale kingituse ka – 10-kilomeetrine tipa-tapa imeilusas päikeseloojangus, kõrval Megastar Soome poole teel (vaata videot Instagram’is). Õues oli pluss kuus kraadi ja õhus täiega kevadet tunda. Aga muidu oli ka minul parasjagu paar oma kirjatööde tähtaega kukkumas ja tegemist palju. Lisaks oleme me ju mingi sada aastat koos juba ja tuti-plutitada saab ka igal teisel päeval. Kõige-kõigema Valentinikingituse tegi ta mulle enivei juba kümme… ei, oota… Paula sünniaasta on 2006, praegu on 2017… üksteist aastat tagasi ja sellest jätkub terveks eluks rohkem kui küll. Ehk siis meie esimese tütreke sündis planeeritud keisrilõikega 13. novembril, nädal enne tegelikku sünnitustähtaega. You do the math. Jõuad ilmselt õigele järeldusele, et ongi meie Pauliineke otse meie esimesel koos-Valentiiniõhtul eostatud lapsuke ja kui me talle endale seda mõni aasta tagasi rääkisime, sai ta hirmus rõõmsaks: “Ah sellepärast ma siis olengi nii sõbralik ja mul on nii palju sõpru!” No küllap vist.

Rääkides sellestamast sõbralikust ja teistest ka – läkski suurem aur seekord rohkem laste stiilinädala peale (on neil koolis selline iga-aastane üritus, igal päeval oma stiil, antud juhul siis viis päeva korda kolm last). Kõik see on muidugi hästi vahva ja sügav respect neile, kes teevad ja viitsivad möllata. Aga ei saa salata, et vanematele võib see olla ka paras peavalu. Eriti, kui neil ei ole mingil põhjusel veel kodus olemas sahtlikest, kus sees kõikvõimalik atribuutika selleks, et muuta oma last ingliks või kuradiks, laululinnuks või kadakapõõsaks, mõneks muuks rahvuseks, mõne muu ajastu esindajaks või vastassooliseks (mõned tõestisündinud näited). Mul kusjuures selline sahtlike on aastatega tekkinud ja seal leidub tõesti igasugu weird stuffi. Kui aga sahtlikest siiski veel ei ole, siis soovitan teistele kaaskannatajatele taolistel puhkudel Paavli kaltsukat – oivaline koht selleks, et kiirelt ja vähese rahaga kõik vajaminev kokku hankida, kodus veel natsa niidi ja nõelaga hullumist ja ongi olemas. Kelleks või milleks siis iganes parasjagu vaja on.

Pluss langes samale nädalale ka koolisisene Playbox’i võistlus, kus vähemalt ühest oli vaja teha Karpaatide metslane – teemas “Eurovisioon läbi aegade” taasesitasid nad Ruslanat. Kes ei mäleta, siis selline asi oli see.

Peale järjekordset Paavli-reisi sai meie Valentiini-metslane selline:

metslane1

Pärast lapse täissodimist tuli meelde, et see vildikas on mingi eriti veekindel ja mittemahatulev variant… silmas pidades, et järgmisel päeval peavad nad olema stiilinädala viimase päeva raames eriti sini-valged ja pidulikud  tähistamaks Eesti sünnipäeva.

Poja olla kuuldavasti sama projekti raames iseseisvalt digimuutunud aga hoopiski Verka-Serdjutśkaks ja oi-oi kuidas ma neid foto- ja videojäädvustusi juba näha tahan.

Aga kui varasemaid Valentiine veel meenutada, siis ühe teise kingituse tegi mu kallis meesinime tol esimesel Valentiinil veel – nimelt uued kojamehed mu autole. Et nagu jah, KOJAMEHED!! VALENTIINIKINGITUSEKS!! Te loomulikult aimate, kuhu ma need talle esimese hooga hoobilt toppida oleks tahtnud. Aga kummalisel kombel selgus hiljem – kui väljavaade autoaknast oli järsku ikka väga puhas ja selge – et see on tegelikult üks armsaim ja hoolitseivaim kingitus üleüldse. Naisterahvana ju sellise asja peale väga ei tule, et ka auto kojamehed kuluvad ja vajavad teinekord väljavahetamist. Mina igatahes polnud tulnud ja mulle antigi mõista, et ka edaspidi pole mul vaja sellega oma väikest peakest vaevata. Sest tema hoolitseb nüüd selliste asjade eest ise.

Üks kummalisemaid Valentinikingitusi, mida ma aga ise olen teinud, oli mu (praeguseks eks)mehele ja see oli vetsupotihari – ta oli just veidi aega varem ostnud uue korteri ja sealt oli see vidin veel puudu. Praktiliselt võttes. Mittepraktiliselt oli seal peidus tubli annus sümboolikat ja seda taotluslikult. Nimelt oli tegu ühest eriti peenest sisustussalongist soetatud eriti kalli ja uhke vidinaga, mis suurepäraselt väljendas ka meie tolleaegset suhet – pealtnäha luks ja kullakarvaline, aga sellegipoolest toimus tegelikkuses üks, pardon, sitarookimine teise otsa. Mis oli ka tolle vidina põhifunktsioon, hoolimata oma upscale väljanägemisest. Ja üleüldse oli kogu see suhe kogu täiega “veega alla minemas”. Hilisema põhjal võin öelda, et mu varjatud mõte jõudis täiega kohale ja järgmise Valentiinini me enam ei kestnud. Aga kohe kindlasti poleks kestnud ka ilma vetsuharjata.

Kuigi jah, seekordne läks suht argipäevaselt, oleme me varem ikka asja tõsisemalt võtnud. Käinud restoranides ja ükskord isegi mittetraditsiooniliselt kinos kesköist väga jubedat õudusfilmi vaatamas. Kuna mina veetsin siis enamuse filmist peadpidi jopes ja istme all, siis võin öelda, et väga hirmus ei olnudki.

Ja kui esimene hallivarjundi film välja tuli, siis mõllasime ka sajaga – filmivaatamisele lisaks temaatiline pakett koos ööbimisega Meritonis, śampus ja lindikesed sidumiseks, kavalate tsitaatidega kaardikesed, eriline Dominandi ja Alistuja leping ja mis kõik veel.

Mäletan, et see leping jäi järgmine päev kodus kuskile vedelema ja hakkas loomulikult silma meie lapsi hoidma tulnud ämmale. Ning loomulikult põhjustas ema ja poja vahel väikese neljasilmavestluse koos väga hoolikalt sõnastatud ettevaatlike küsimustega. Eesmärgiga  välja selgitada, et mis sorti suhtes me siis õigupoolest oleme. Musta-halliga siidist sidumislindike, mis pidi siis jäljendama toda kuulsat Grey lipsu, leidis aga hiljem tee mu prillide karpi – prillide puhastamiseks, kui ma neid mõnikord teatris kasutan – ja pesitseb seal õnnelikult siiamaani. Uksesildid on ka aeg-ajalt käigus – eriti laste poolt andmaks tagasihoidlikult märku, et emme, on aeg sul mu toast kõik laialivedelevad riided ja muu kola kokku korjata, ma ise ei viitsi ju. Mask läks samuti laste kätte – omistasid oma eelpoolnimetatud karnevalisahtlisse ja on mitmesuguste kostüümiürituste raames korduvalt kasutuses olnud. Nii et muuhulgas ka igati praktiline Valentiin kukkus välja.

Aga üks mõte oli mul teema lõpetuseks veel – kuna olin kuidagi enda huultele suutnud külmetada lausa kaks vinget ohatist ja huuled tavalisest tükk maad… lopsakamad, siis peale selle jama peitekreemi ja huulepulgaga maskeerimist leidsin, et kunagi hiljem ei oleks mingid täitesüstid üleüldsegi nii halb mõte. Näiteks vahetult enne järgmist Valentiini.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.