#amazing2017 · New year, new me · Sportiivne · Suhted

Sportiivne

Teate, mis on sportiivne? Nii kipuvad ütlema need, kes omandavad parasjagu prantsuse keelt. Või siis prantslased, kes on mingil põhjusel küll eesti keele enam-vähem ära õppinud, aga teatud oma keelele iseloomulikud nõksud jäävad ikka sisse. Ma olen ka prantsuse keelt päris mitu aastat õppinud, nii et sobib. Ja sobib ka minu uut seisundit kirjeldama, sest eesti keeles on see sõna muidugi sportlik, aga no sportlik on sportlik eksju, kohe selline päris ja seda ma enda kohta öelda ei saa (veel). Sportiivne oleks nagu selline… natuke sportlik. See sobib.

Igastahes sain eile Endomundo’lt meili, mis õnnitles mind jaanuarikuu jooksul 54,8 kilomeetri läbimise eest. Loomulikult pole see tänapäeval mingi ahhetamapanev saavutus olukorras kui umbes iga teine naabrimees jookseb NY maratoni ja iga kolmas naabrinaine Berliini oma. Aga kuna minu elu on mõni viimane aasta koosnenud enam-vähem ainult kas arvuti taga või autoroolis istumisest, siis… no on natuke ikka küll!

Algas see tegelikult juba oktoobrikuus, kui kolisime Rohuneeme otsa ja täpselt üsna mitme terviseraja algus- ja ristumispunkti. Mul on küll kodus olemas see crosstrainer (ei ostnud kalli raha eest spetsiaalselt, ühes kodus jäi üle ja sain 20 euro eest endale)

crosstrainerja nagu näha, ka seadistavat värvi valgusega meeleolulambike sinna juurde. Kui see seadeldis meile tuli, siis muigasid kogenumad tuttavad, et vajalik riistapuu, selle otsa on hea käterätikuid kuivama panna. Päris nii see siiski läinud pole, aeg-ajalt selle otsas ikka väntan, aga ma ausalt öeldes tüdinen seal ära – kuidagi nüri tundub ja siis hakkan neid sekundeid ja muid numbreid seal lugema ja aeg läheb kuidagi eriti aeglaselt ja… Aga nüüd astu vaid uksest välja ja tahad, mine kahla liivas siinsamas mööda randa, silka mööda metsarada, kus isegi mingid kangid lõuatõmbamiseks või siis mööda asfaldist valgustatud rannapromenaadi mereäärt pidi, imeilusad punased päikeseloojangud kõrval. Umbes nii.

sunsetKa lapsed said ise bussiga või jala kooli käima ja vastavalt minu vaba aega nende kaks-kord-päevas-transportimise arvelt tekkis rohkem. Ja kolmandaks siis juba see varem mainitud selleaastane vohh-nüüd-uus-aasta-uus-mina-tunne. Kaasa arvatud sportiivne.

Niisiis tõmbasin telefoni Endomundo ja leidsin end #terviserajad üleskutse peale juba 1.jaanuari pärastlõunal mööda mereäärt esimesi kilomeetreid mõõtmas. Sellest on üks video ka.

Üks soodustav faktor oli veel. Mu meesinime, kes oli endale mingi väiksema kaalunumbri eesmärgiks võtnud (milles ta tegelt juba suuri edusamme oli teinud) ja leidis, et lisaks jalkale kaks korda nädalas on talle midagi veel vaja. Issand kui vahva! Hakkame esimest korda elus koos trenni tegema!

Esimene kord koos oli muidugi suht… no ei olnud me väga kooskõlas. Esiteks tahtis tema joosta, aga mina kõndida. Sest ma kõnnin. Kiires tempos küll, aga kõnnin, mitte ei jookse. Miks ma ei jookse, selleks on ka… no on mitmeid põhjusi. Esiteks mulle ei meeldi joosta ega ka muudmoodi väga aktiivselt rahmeldada, mulle sobivad rahulikumad kestvusalad. Näiteks zumbale eelistan iga kell pigem jõumasinatel rassimist. Teiseks… ütleme nii, et lamedarinnalistel naisterahvastel on jooksmine tunduvalt toredam tegevus, kui nendel teistel. Sel puhul tuleb mulle alati meelde, üks a la Skyplus’i hommikuprogrammist kuuldud lõõpjutt umbes ilma rinnahoidjata batuudil hüppavast naabrinaisest ja tekkinud resonantsist, mis lõppes suure plahvatusega, kus tissitükke lendas igasse ilmakaarde laiali… igastahes rämedalt naljakas, aga ka piisavalt tõetruu pildiks pähe. Lõpuks saime kokkuleppele, et koos me kõnnime, tahab joosta, siis läheb ilma minuta.

Kolmas kokkupõrge tuli siis, kui meesinime enne uksest välja minemist endale telefonist kõrvaklappe kõrva hakkas toppima. Et siis mis mõttes??? Meie uutmoodi kvaliteetaeg koos ju, saame ilma laste vahelesegamiseta rahulikult omavahel rääkida ja asju arutada. Karjun üle tema muusika? Mida ma siis üleüldse seda aega tema töö ja kooli (meesinime on lisaks tavatööle ka TTÜ-s lektor) järgi klapitan ja tema järgi ootan? “A sa ei pea ju mind ilmtingimata ootama, võid ju vahepeal ilma minuta ka käia.” No tere! MEIE AEGA ootan ju! Ja et siis lihtsalt niisama ühe omaette mullis keha kõrval marssida? Äkki ma ka tead siis panen klapid pähe ja poogen!!!??? “Muidugi võid panna. Meie aeg on see ikka ju,” kõlas rahulik vastus. Mehed, kurat küll! Aga etteruttavalt pean ütlema, et tal oli jällegi õigus, tegelt nii läksksi – klapid jäid küll ära, aga ega me väga palju nende ühiste marssimiste ajal ei jutusta ka. Ja koostrennide kõrval marsin ma sama rõõmsalt tihtipeale ka üksi.

Esimene kord oli üsna räige. Esiteks on tema pikem ja pikemate jalgadega ja mina pidin iga tema kahe sammu kohta tegema neli ja pool sammu, et kuidagigi kannul püsida. Ega alguses ei püsinud ka, sest tema vehkis umbes niimoodi minema. Teiseks polnud mul sobivaid jalanõusid. On küll ühed Timberland Earthkeeper’id, mis tehtud mingitest ümbertöödeldud materjalidest ja mis ma mingi maailmaparandamistuhina ajel endale kunagi soetanud olin. Peale esimest jaanuarikuist sogalumega trenni nägid nad välja aga täpselt nii.

timberland

Kiituseks peab siiski ütlema, et seestpoolt püsivad need täiesti kuivad. Aga samas on nendega vähemagi jää ja lume puhul väga libe ning seetõttu pidin mina oma tallalihaste abil tegema veel lisaks mingeid külgsuunalisi pingutusi, et mitte ninali käia, samas kui meesinimesel olid normaalsed asjad jalas ja sai keskenduda ainult edasisuunas liikumisele.

Ja siis tuli veel üks eriti motti mahatõmbav seik. “Kuule, lisa tempot, taksikoer paneb meist praegu mööda,” kõlas järsku meesinimeselt. Õhtusel rannapromenaadil on päris palju jalutajaid ja ühtedel taganttulijatel oligi taksikoer rihma otsas kaasas. Kusjuures nemad nagu jalutasid, aga meie tegime omastarust trenni ju. Taksikoer? Mööda? Nagu viiesentimeetriste jalgade otsas? Ehk need noored jalutajad lihtsalt lohistavad teda nööri otsas mööda maad järgi? Aga ei, mööda tema meist täitsa oma pisijalgadel sibas nagu seisvast kivist ja kadus silmapiiri taha. No aitäh ja nägemist, ehk proovime järgmisel aastal jälle.

Igastahes on olnud igasugu asju ja mõtteid, aga algsest mõnekilomeetrisest suremisest on nüüdseks saanud tavapärane õhtune äärmiselt nauditav kümme+ kilomeetrine ring – Rohuneeme otsast mööda rannapromenaadi Viimsi taluturu sildini või kui eriti tubli, siis isegi lihapoeni ja tagasi. Meesinimesega astun nüüd juba ühte sammu (ta küll väidab, et ta minu jaoks spetsiaalselt longib aeglasemalt, aga see pole eriti tõsiseltvõetav väide, sest minu Endomundo näitab muuhulgas ka üha suurenevaid kiirusenumbreid). Ja viimasel ajal olen isegi nii vinge tibi, et võtan kummassegi kätte kilose hantli ja vehin nendega aktiivselt käimise taktis kaasa kogu need kümme kilomeetrit.

Et siis sportiivne. Praegu veel. Et aga sportiivsest saaks lõpuks ehk ka sportlik, siis võtsin veebruarikuuks eesmärgiks igal nädalal maha käia vähemalt 30 kilomeetrit. Ehk siis kümnekilomeetrise ringi puhul vähemalt kolm korda nädalas. Ja kuna täna on juba selle nädala kolmapäev, siis tśau-pakaa, ma nüüd läksin jälle!

One thought on “Sportiivne

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.