Arvamus · Palju õnne argipäevaks! · Suhted

Mille eest sa võitled aka mõni millimeeter veel

“Kes on sinu Jumal?” küsis hiljuti mu käest üks tuttav ühes pealtnäha täiesti rändom vestluses. “Mis mõttes?” ei saanud ma kohe nagu ta küsimusele pihta. “No kes on sinu Jumal? Või mis on sinu Jumal? No mille eest sa võitled? Või mille vastu sa võitled?” Mis sind käima tõmbab?”

Siis hakkas mulle koitma, kuhu ta tüürib. Tõepoolest, tänapäeval on millegi eest või vastu võitlemine kõigil sama tavaline nagu töö tegemine. Ilmselt on siis ka küsimus “Mille eest sa võitled?” saanud tänapäevas sama tavaliseks kui näiteks “Kus sa töötad?” Või kuna praegusel ajal väga suur osa inimesi ei tööta, vaid teenib raha, siis veelgi rohkem tänapäevale kohaselt “Mida sa muidu teed?”

See küsija ise muidugi võitleb. Kogu kirega võitleb. Kõige eest ja kõige vastu. Mulle mõnikord tundub, et ei ole teemat, mille ta niisama mööda ujuda laseks. Valitsus on loll! (Rõivas oli muidugi kõige lollim, kui Rõiva sai ära, siis oli nats aega vaikust, siis hakkas jälle looma). Pagulasi ei tohi! Rail Baltic’ut ei saa! Geisid ei luba! Sood võrdseks! Loomi tsirkusesse ei lase! Ja ei söö ka neid! Nahku ei kanna! Taevast ei triibuta! Ravimeid ei tarbi! Väikelapsi ei vaktsineeri! Nagu you name it, he got it. Kõik GMO-d ja Round-up-id, paha peavoolumeedia ja iga viimane kui vandenõuteooria – kõik tõmmatakse ringi. Iga petitsioon igast internetiavarusest – üles korjatud ja pea surma ähvardusel sellele kõigilt allkirja nõutud, puudutagu see siis nii veidrat või meiekauget teemat kui iganes. Ja loomulikult on pooled meist illuminaadid ja kogu see muu jutt otsa.

Ma olen mõnikord mõtelnud, et kuidas ta jaksab sellele kõigele end pühendada. Tal on ka töö ja pere ja… no kodused tööd ja poes peab käima ja… nagu meil kõigil. Nagu päriselt ka. Kuidas ta jõuab? Kuidas ta viitsib?

Ma vastasin talle ausalt. Et teadsa, ma ei võitle millegi eest. Ega millegi vastu. Ja mitte miski ei tõmba mind käima. Täitsa tõsiselt, hekseldasin kõik need tema teemad mõttes läbi ja no pole neist ühtegi sellist, millest mul tõesti sisemine tuli nii lõõmama läheks, et ma ka kuskile meeleavaldustele tormaks ja hõõguvate silmadega igatüht pooleks kipuks rääkima. Ja hakata tegema seda nüüd hoolimata sisemise tule puudumisest ja vaid sellepärast, et nii olevat nüüd nagu kombeks, oleks minumeelest lihtsalt silmakirjalik. Samamoodi nagu on president Kaljulaidi jaoks silmakirjalik nüüd hakata käima kirikus, kui ta seda enne presidendiks saamist teinud pole. Kui need teemad mu ümber liigselt susisema hakkavad, siis kuulan ma lihtsalt Mraz’i ja see aitab lihtsaid asjad sama lihtsatena hoida, kui need ka tegelikult on – kuula ka, siis saad aru, midamoodi (teemaväliselt – Mraz tuleb muideks märtsis ka Tallinnasse, jeez, jeez!)

Ja ma tegin talle veel paari lausega selgeks, et see teema jääb nüüd sinnapaika. We agree to disagree ja nii ongi. “Aga lapik maa?” tegi ta viimase katse saagi käima tõmmata. “Enne ümmargune, nüüd lapik – could’nt care a less. Unless kui selle serv oleks juhtumisi mu tagaaias ja mu laps võib üle selle serva alla kukkuda. See oleks ka ainuke puutepunkt, mis mul isiklikult selle teemaga oleks.” “Sa istud siis oma mugavustsoonis ju.” “Mhmh. Istun jah. Meeldib mulle siin.” Tegelt ronin ma oma mugavustsoonist üsna tihti ikka välja ka, aga teistel alustel ja… ma’i viitsind temaga vaielda.

Aga pärast hakkasin ma mõtlema, et kas see oli ikka täitsa päriselt aus vastus. Et mul  tegelikult ka pole seda oma võitlust. Oma Jumalat.

Valetasin ma talle. On mul oma võitlus. See on minu pere, minu lapsed, meie ise. Ja meie heaolu. Et me lapsed saaksid hästi olla ja käia ja näha ja kogeda. Teha seda, mis neil hästi õnnestub ja proovida uusi asju. Et meil oleks neile pakkuda neid ressursse, mis selleks vajalikud on. Ja et meil oleks neid ressursse pakkuda kõigepealt meile endile, et meie saaksime hästi olla ja käia ja näha ja kogeda. Teha seda, mis meil hästi õnnestub ja proovida uusi asi. Et meil endil oleks üleüldse jõudu neid pakkuda oma lastele.

See ongi minu võitlus, mille nimel mina mägesid liigutan ja musta valgeks nõiun. See on teema, mille nimel ma olen läinud läbi halli kivi ja korda saatnud ilmvõimatut. Korduvalt ja kordi veel. Ja ühtlasi on see teema, milles mul taaskord üks uus siht silme ees terendamas. Saan ma peatselt ka selle, sest saavutamatu saavutamise meetodid on mulle ka juba nende mitmete kordadega selgeks saanud.

When it seems impossible, when it seems like nothing is going to work, you’re usually just a few millimeters away from making it happen.

/Anthony Robbins/

Kirsiks tordi tippu komistasin paar päeva tagasi ühe webinari otsa ja leidsin oma Jumala ka üles. Kes räägib samu sõnu, millesse mina usun. Räägib rahulikult, mitte ei karju hüsteerilisi loosungeid, nagu mõned teised temataolised ja mitte ei lalise liigset omm-i, nagu jälle mõned teised temataolised. Kes paneb minu silmad hõõguma samamoodi nagu neil lapikmaalastel. Tema nimi on Jack Canfield ja ta tuleb Eestisse märtsi lõpus. Ja mul on roppu moodi kahju, et mind tõenäoliselt sel ajal Eestis ei ole. Sest… no vaata ise!

Ja vaatamine selgitab ka selle, miks see uus saavutamatu siht siia kirja sai. Sest ainult mõni millimeeter veel…

2 thoughts on “Mille eest sa võitled aka mõni millimeeter veel

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.