Bianka · Lapsed-lilled · Pauliine · Sünnipäev

Pask ja Paksuke

Niisiis oli eile meie pesamuna sünnipäev – uhke 8 aastat sai täis.

foto-04Otsisin sel puhul välja oma lemmikpildi, kui vanaema oli vanema venna-õe sünnitusmajja toonud ja neile esimest korda uut päevavanust pereliiget tutvustasime. Emotsioon oli vägev. Koos lubas Blond Maffia sealsamas ka väiksemat õekest eluaeg hoida, kaitsta ja armastada. Õigemini Panda lubas ja Paulake noogutas niisama takka, sest vanuses 2,2 aastat ta eriti jutukas veel polnud.  Pean mainima, et vähemalt esimesed 8 aastat on nad oma lubadust ka vankumatult täitnud, kasvanud ülimalt ühtseks gängiks ja pole kordagi kippunud üksteisel päid otsast hammustama, nagu seda tihtipeale paljude mitmelapseliste perede emmedelt kuulda on.

piia2

Muidugi tuleb sel puhul peale jälle see issand-kui-kiiresti-nad-kasvavad, aga selleteemalise litaka sain paar päeva tagasi juba kätte. Nimelt asutasime kogu kambaga spaasse ja kuigi ettevalmistav protseduur – mis on siis alates mõttest kuni kogu kõigega kokkukorjatult tegelikult uksest välja astumiseni ja mis on tavaliselt selline piinarikas ja aeglane agoonia tahtejõu piiril, mille jooksul mina sada korda surmani ära tüdineda jõuan ja tuhat korda kogu ürituse üleüldse ähvardan ära jätta – on aasta-aastalt vastavalt laste kasvamisele ka vastavalt lühemaks ja kergemaks läinud, siis seekord tabas mind tõeline Halleluuja-hetk. Nimelt kui selgus, et hoolimata headest plaanidest pole keegi suutnud ärgata kell 6 hommikul, et 8-se rongi peale jõuda ning seega on Tartu ja V Spa mängust väljas (sest mulle üldse ei meeldi talvel mööda Tallinn-Tartu maanteed sõita), aga alternatiiviks veel auto ja lähemal asuv Rakvere Aqva, aga siis nagu kohe, siis tõepoolest KOHE kogu asi toimuski. Pudid korjasid viie inimese ujumisriided ja pesemisvahendid OMA spordikotti kokku (ja kusjuures täiesti kõik, mitte midagi ei unustatud ja isegi arvestades, et me tavaliselt rätikuid pigem laenutame kohapealt, olid kaks kolmest endale isegi need kaasa pakkinud), said ise adekvaatselt riidesse ja autosse loetud minutitega. Ja astudes kaks kätt taskus autosse ma ausalt sel hetkel ei tahtnud isegi meenutada, kuidas me varem pakkisime kolm last ja kõik vankrid-kärud, varuriided igaks Jumala ilmaks, pudelid, söögid, pampersid, täispuhutavad rõngad ja vannipiilud ja sada muud hädavajalikku ja tuhat muud tegelikult absoluutselt üleliigset vidinat korda kolm. Ega imestada, midamoodi me kogu selle eepose näiteks umbes paarikuuse, kahepoolese ja allakuuesega üleüldse üle elasime või kuidas mina, sest mingitel hetkedel käis mul peal vastupandamatu soov endale või ma-ei-tea-kellele oma hakkamasaamist tõestada ja võtsin taolisi suitsiidimissioone koos kolme väikse lapsega ette üksi.

Igastahes – üks hetk nad tõesti ongi juba suured ja asjalikud, ükskõik, kui uskumatuna see alguses ka ei tunduks. See sai nüüd lõplikult tõestatud. Väljendasin oma jahmatust ka välja, lisades naljapoolest, et vautsi, sedaviisi võiks ju täitsa veel mõne lapse saada.

“Jaaaa!!!! Väike venna!! Pliiis-pliiis-pliiis!!!!!”, kõlas kohe vastu röök kolmest kõrist. Seda ma teadsin, teema on juba mõni aasta üleval.

“Ei, väikese õe. Kolm väikest õde. Kolmikud tüdrukud kavatseme issiga saada.”

See võtab neil natuke tuure maha, seda ma teadsin ka.

Sünnipäevapidudega on meil sel aastal veidi nihkes, juba alates keskmisest novembrilapsest, kes teatas, et tema sel aastal tahab sünnipäeva pidada oma surfiklubis, aga kuna seal novembri keskpaigas midagi suuremat teha ei ole, siis lükkab tema oma peo hoopiski kuskile kesksuvesse. Pesamunal seevastu sünnipäev siis aasta alguspäevil, mis on ka omamoodi veidi totakas aeg – koolivaheaeg ja puhkus veel kestab, paljud on ära jne. Sestap lükkas ka tema oma pärispeo kuhugile kevadepoole, kui pole miinus kolmeteist kraadi ega sajandi lumetormi õues.

Tort ja laulmine hommikul muidugi.

foto-05 Ja siis on meil kombeks, et sünnipäevalaps saab kõike, mida tahab. Või tegelikult kõik lapsed igal muul ajal ka. Sest kuna meie lapsed on kenasti viksid ja viisakad ja nende soovid tavaliselt suht harvad ja tagasihoidlikud, mida on rõõm täita, siis täpselt nii me teeme ja ütleme seda välja ka. Teiste lapsevanemate kõveraid pilke selle ütlemise peale on ka loomulikult vahva vaadata.

Sünnipäevalaps tahtis kõigepealt suurt ja maitsvat hamburgerit. Läbi lumetormi rassisime suure venna sõbra sünnale ära ja ülejäänud kamba siis Soo tänava Uulitsasse, mis peaks olema üks pealinna parimatest burksikohvikutest. Kiikedega lauda me ei saanud, sest need olid kõik juba kas kinni või bronnis, aga muu oli kena. Sünnipäevalaps arvas, et burks võiks olla ikka topelt ja kõige suurem, mis majal pakkuda on. Arvestades, et kui miskit, siis on ka issi varusööjaks olemas, siis nii ka sai. No oli küll suur ja laps õnnelik .

foto-06

Seevastu ei olnud oma burgeriga niiväga õnnelik vanem õeke, kes kulm kortsus muudkui prepareeris oma burksi ja sorteeris osa kõrvale.

“Kas sulle ei meeldi sinu burger?”, uurisin.

“PASK!!”, teatas mu viks ja viisakas printsess resoluutselt. Minumeelest piisavalt valjusti, et terve kohvik seda kuulis.

“Kuidas, palun??”

“Jah, õieti kuulsid. PASK!! Nagu köögi-saates see peakokk ütleb kõige kohta, mis talle ei meeldi – PASK! Ja mulle ka see ei meeldi ja ma ütlen ka PASK!”

No aitäh, koolivaheaeg, Telia ja kordus-TV selle õpetuse eest.

Hiljem selgus, et burger on okei, hädas oli Lilleke selle retrostiilis kapsasalatiga, mis pärit veel tollest ajast, kui Viru Keskuse asemel oli veel Viru Väljak ja marsade lõpp-peatus ja Eesti esimene burksiputka, millest ostetud burksi sai süüa ainult nii, et terve nägu üleni kastet täis ja mille ümbrispaber alati enne lõpuni söömist läbi ligunes ja laiali pudenes. Praegu saab analoogset veel Nõmme tee Staabist – söömise hõlbustamiseks on sellele küll kahvel sisse torgatud, aga paremal juhul laguneb seegi lõpupoole laiali. A uued Lillekesed on  McDonalds’i põlvkonnast ja hapukoorega kapsasalat ei tekita neis mitte mõnusat nostalgiat vaid õudusevärinaid.

Suure burgeriga läks seevastu kõik ladusalt, issi sai ka natukene (aga ainult natukene) ja kapsasalatiga oli ka kõik okei.

Ja siis astus ligi ettekandja:

“No kuidas paksule maitses?”

Mmmmmm….. me pesamuna on küll jah vastupidiselt oma modellimõõdus õele selline tugevama kondiga neiu, aga nagu täitsa nii kohe ve???

Ja kõlas õhtu teine: “Kuidas, palun??”

Mu nägu vist midagi kena ette ei ennustanud, sestap ettekandja veidi kohmetus.

“Et ma niisama… et, kas Paksuke meeldis… Topeltburger… Paksuke on selle nimi.”

Ahhh… jahhh… Paksuke… muidugi maitses. Pigistades samal ajal laua all teise Lillekese kätt, et too jumalaeest oma ausameelse telest pärit hinnanguga veel kord lagedale ei tuleks.

Ja siis sai sünnipäevalaps veel oma kauaihaldatud robotkassi – kust see hullus alguse sai, seda ma õigupoolest ei teagi, aga juttu oli sellest palju olnud. Et kodus on juba kaks päris ja elus kassi olemas, see ei ole ju õigupoolest mitte mingisugune argument, et ühte plastmassist ja patareidel opereeritavat mitte veel juurde soetada.

foto-08

Tema kiituseks peab ütlema, et tõepoolest käib ta selle tulesilmade ja häälitseva asjandusega terve päevad ringi nagu… no nagu kass poegadega. Seda paitatakse ja sügatakse, mängitakse ja pannakse magama ja pakutakse süüa ja kammitakse saba ja ei jäeta hetkekski tähelepanuta. Või nagu vastne titaemme: “Issi, valva palun korraks mu robotkassi, ma pean vetsus ära käima.”

foto-07

Igatahes tervitame siinkohal ka kõiki teisi robotkassi vanavanemaid. Või on üldse mõned sellised veel kuskil olemas?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.