Köögis toimetamas · Palju õnne argipäevaks!

Raketiteadus kakao

jamie-olivers-ultimate-hot-chocolate/Pilt: Jamie Oliver’s Drinks Tube/

Tavaliselt ei leidu minu köögikapis kakaod. St. kookide ja küpsetiste sisse käivat kakaopulbrit ikka tavaliselt leidub, aga seda, millest seda mõnusat kuuma ja übermagusat talvejooki teha, seda mitte. Mitte sellepärast, et see mulle ei maitseks või et minu magusamaiad lapsed seda üliväga ei ihaldaks või ma ei imetleks näiteks Jamie Oliver’i uhkeid kuumi śokolaadijooke, mil vahukooremütsid peal, vahukommid tipus ja śokolaadikaste üle selle kõige alla nirisemas. Loomulikult peab see kõik paika, asi on vaid selles, et MA EI OSKA KAKAOD TEHA.

On naljakas, onja. On küll. A tegelikult on asi on naljast kaugel, sest mitte kunagi pole mul õnnestunud valmistada sellist mõnusat magusa ja rikkaliku maitsega kakaod, nagu see olema peaks. Teen ma seda siis piimaga või veega või topin veel igasugu asju sinna sisse – ikka tuleb välja üsna maitsetu lurr. Ja selles on omajagu müstikat, sest ma saan tegelikult köögis üsna hästi hakkama. Isegi võiks öelda, et päris hästi ja igasugu keerulisemate asjadega ka ja kui selle juures korduvalt ja korduvalt feilida ühe joogiga, mis iseenesest koosneb vaid pulbri segamisest vedelikuga, siis… no ei taha ma seda teadmist endale pähe ega ka kakaopulbri pakki kappi seda meelde tuletama.

Seega ostan ma tavaliselt oma valmis ja ilmselgelt profimate inimeste või masinate poolt valmistatud kakaod või siis kohvikakaod (mis on veel parem kui tavaline kakao) Subway’st ja lapsed saavad enda oma Statoil’i automaadist või paremal juhul eriti head issi töö juurest peenest joogiautomaadist (sellepärast nad sinna aeg-ajalt kipuvadki), mõnikord tellime kakaod ka mõnes fäänsimas kohvikus-söögikohas või marsime eriti uhke kakaojoogi nautimiseks mõnda uhkesse śokolateriisse ja sellega on asi tehtud.

Nüüd aga sattus pühadega mu majapidamisse taas üks purgike seda nõiapulbrit ja sedakorda on tegu isegi nagu peenelt riivitud śokolaadilaastudega, millest mitte lihtsalt kakaod, vaid sellist peenemat sorti kuuma śokolaadijooki teha saab. Arusaadavalt olin teemast taaskord intrigeeritud.

kakao

Õpetus on muidugi marulihtne – kuumuta piim, sega sisse paar-kolm lusikatäit pulbrit, sega nats tugevamalt, et kergelt vahtu läheks ehk siis tekiks ühtlane ja kreemjas oivaline talvejook. Ja kõik. Kalla tassi, tahad, siis siputa kõiksugust head ja paremat ka veel peale, joo ja naudi.

Kuna õues on just hakanud üle pika aja taas kord õhkõrna lund sadama, lastel on kellel kurk kergelt kriipimas, kellel köhahood peal, siis on aeg küps… järjekordseks kakaofeiliks?

Ei-ei, seekord mitte.

Seekord ma olen kakaojumal! KAKAOJUMAL, saite aru!! JAH!! JUST!! LÄKSIME!!

Kõigepealt kuumuta piim. Oma kohvi teen ma tavaliselt presskannus ja vett selleks kuumutan veekeetjas. Vajuta nuppu, tee oma tegemisi, tule tagasi, kui vesi on keema hakanud ja nupp end välja lülitab. Piimaga nii ei saa. Või noh, piimaga saab, aga aparaadi peab pärast ära viskama. Been there, done that, korduvalt, tegelikult tõigi just Jõuluvana mulle uue veekeetja peale eelmise surma samal põhjusel (mida ma muidugi valju häälega välja ütlema ei kippunud, sobis silmade pööritamine, et ei tea, ei tööta, ilmselt vana ja kulunud).

Niisiis piima kuumutan potis. Ise passin juures ja mingeid muid asju vahepeal ei tee, sest piim võib ühel väga ootamatul hetkel üle keeda ja siis on jamasid nii pliidi kui põhjakõrbenud potiga. Been there too ja seal isegi nii palju, et isegi Jõuluvana on uute pottide toomisest tänaseks loobunud.

Sega kuuma piima sisse mõni lusikatäit pulbrit. Segan. Lusikaga. Siis kahvliga. Siis vispliga. Ühtlasest kreemjast joogist on asi kaugel, piima sees ujuvad jonnakalt mustad tükid ja maitse on üsna lahja. Lisan pulbrit juurde, jätkan segamist. Ei lähe paremaks. Okei, kirjas on, et vahusta, proovime siis vahustamist. Selles see asi ongi. Peab olema. Mul ei ole küll spetsiaalset blenderit, aga on köögikombain, kus vahustamisplaat täitsa olemas.

I’m gonna nail it!!

Mõne aja pärast on asi vahustumas, aga sama soojaga voolab seda kolmveerandi jagu ka köögikombaini nõu vahelt pahinal välja. Liiga palju? Liiga vedel? Liiga vale aparaat… Uurida ja mõtelda pole aega, kallan jäägi potti tagasi ja asun mõne krõbedama sõna saatel tööpinda lainetavast kakaoollusest puhastama. Ikka tükilisest muideks, sest hoolimata õpetusejärgsest tegevusest ei ole pulber kuigivõrd paremini lahustunud. Pean ma mainima, et piim on selleks ajaks jahtunud ja maitse endiselt lahja, kuigi lubatud paari lusikatäie asemel on kulunud pea kolmveerand potsikutäit?

See pulber on saatanast!

Jamie jumalik jook üha kaugenevana silme ees, kallan kummagile tütrekesele pool leiget tassitäit sellest, mis potitäiest tükilisest joogiollusest potipõhja järgi on jäänud, ise saan ka lonksukese. Maitse poolest hale vari sellest, mida isegi joogiautomaatidest saab ja välimus nii kole, et ei hakka pildiga śokeerima. Kaoses kööki ka ei taha pildistada.

KAKAOJUMAL my ass. NEVER again!

A päriselt ka – mida ma valesti teen? Ma tahaks teie kogemusi lugeda ja nippe kõrva taha panna, sest no tuleb ühel päeval aega, kui hoolimata korduvatest lubadustest on mu tunded selle saatana pulbri vastu taaskord korraks leebunud ja kõik peerud kahel otsal…

One thought on “Raketiteadus kakao

  1. mina segan kakaopulbri väikeses koguses kuumas piimas (max pool
    klaasi), nii õnnestub saavutada ilma mustade tükkideta nn kontsentraat, mille valan suurema koguse piima sisse. Korraks keema ja valmis.Kui kakao tuleb liiga lahja, siis on vähe kakaopulbrit.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.